„Lubage, lubage, ma seletan,“ rääkis Kulebjakov, kes ei pääsenud oma nõrga häälega kuidagi esile.
„Mis seal veel seletada,“ karjus Molotov, „puruks ja valmis! Maksimum!“
„Puruks ja valmis! Maksimum!“ kõõksus Voitinski ja matsutas suud.
„Ja selleks pole kuigi palju vaja,“ seletas Molotov. „Võib-olla peotäis mulda, kamalutäis ainet, rusikasuurune tükk aatomeid, need lahustada, ja valmis! Aatomiga purustame maakera, tolmukübemega saavutame inimesele igavese rahu. Räägin ma tõtt?“
„Tõtt, Aleksei Aleksejevitš,“ kõõksus Voitinski. „Tolmukübemega vastu taevast!“
„See ei ole lahendus, see ei ole tõelik lahendus,“ rääkis Kulebjakov. „Teie unustate tõelise inimese, psühholoogilise inimese. Rahu polegi fakt, vaid psühholoogiline fiktsioon. Aga maakera on fakt, tema purustamine on fakt. Meie, kes me rahu eest võitleme, ei otsi fakti, vaid fakti võimalust. Mõistate? ainult paljast võimalust! Meie ei mõtle rahuteostamiseks maakera õhku lasta, kuigi me ükskord seda suudame, sest sellega ei saavutaks meie rohkem, kui et kosmoses oleks üks surnuaed rohkem. Meie tahame leida ainult võimaluse, meie tahame, et a priori oletatud ükskõik missugused vastased, sõdivad pooled, peaksid arvestama võimalust, et teine võib ta ühes maakeraga hävitada. Mis te arvate, kas julgeks keegi veel teise kallale minna, kui see meeleheitele aetuna võiks purustada kogu selle poripiisa, mida nimetame emakeseks-maaks? Muidugi ei julgeks. Vastased võivad olla niisugusel juhul suuruse ja jõu poolest nagu maakera ja üksik aatom, ometi oleksid nad siis ühesugused, ühetugevused. Mis siit järgneb? Suur- ja väikeriikide, suur- ja väikerahvaste küsimus oleks korraga lahendatud. Veel enam: oleksid lahendatud ka majanduslikud keerdküsimused. Sest kus oleks see vabrikant, kes ei hoolitseks oma tööliste eest ja ei jagaks nendega oma sissetulekuid, kui iga tööline, kelle õigust rikutud, võib ta kogu tema krempliga hävitada. Ma too-
393
