reku poole, sest teised ei pannud teda tähele. „Maakera usub! Credo quia absurdum est! Usk võtab planetaarsed mõõdud! Kosmilised, mõistate?“
Ta matsutas suud, nagu oleks ta imestusest keeletu.
„Kõik peavad uskuma, kui nad tahavad midagi teha, ja kes suurt tahab teha, peab suurt uskuma,“ jätkas Kulebjakov.
„Mina ei usu!“ karjus Molotov ja virutas klaasi lauale kildudeks.
„Siis te ei tee midagi,“ vastas Kulebjakov.
„Teen!“ karjus Molotov. „Teen mõistusega, teen teaduse abil.“
„Siis usute mõistust, usute teadust,“ ütles Kulebjakov. „Kõik peavad uskuma. Isegi jumal, kui ta on olemas. Kuulete: kui ta on olemas, sest mina ei ütle mitte, et ta on, mul pole tarvis seda öelda, sest jumal on minule kõrvaline isik…“
„Krepostitud ateist!“ piiksus Voitinski ja matsutas suud.
„Lori!“ vastas talle Molotov. „Käib lauakirikus, veel mitu korda aastas.“
„Pange tähele: isegi jumal, kui ta on olemas,“ jätkas Kulebjakov, „või kui ta kord oli ning lõi selle ja kõik teised ilmakehad. Jah, isegi jumal pidi uskuma, kui ta asus maailma loomisele. Ja jumala ning inimese suhtes polegi muud vahet kui usu kõvadus, sest kui jumal on tõesti olemas ja kui ta lõi selle või mõne teise maailma, siis pidi tal olema harukordselt kõva usk. Temal pidi olema absoluutne usk, mõistate. Niisugust usku pole olnud veel ühelgi inimesel, sest muidu oleks ka tema mõne maailma loonud…“
„Kust teie seda teate, et ta ei ole?“ küsis Molotov käriseva häälega. „Kes on teile öelnud, et inimene pole ühtegi maailma loonud? Kust raamatust te selle leidsite? Aga mis siis, kui inimene ongi kõik loonud ja kui pole jumalat ega midagi muud selletaolist. On ainult inimene ja tema ilmutub kord kui jumal, kord kui inimene, kord kui loom või lill, kalju või meri? Ini-
397
