neitsist ja suri ristipuus. Nõnda tõendas ta iseendale, inimesele ja ka kuradile, et temal on kindlam usk kui ühelgi teisel. Sest kurat pole kunagi ilma tulnud ega ristipuus või mõnel muul viisil surnud. Aga ometi oleks võinud ka tema seda teha. Oleks lihtsalt tulnud ja sündinud kas või mõnest kolmehambaga nõiamoorist ja oleks lasknud enda, ütleme, kas või hobusevargana joobnud talumeeste poolt surnuks materdada, et aga oleks olnud surnud ja võinud siis öelda: näete, mis te tegite joobnud peaga: te peksite oma kuradi surnuks. Aga seda pole kurat kunagi teinud, mitte kunagi! Ainult jumal tuli ja suri, et uuesti uskuda kõikumatult inimesse, uskuda nõnda, et usust tekiks armastus. Nimelt armastus! Harilikult tõuseb usust ikka kurjus ja viha, aina kurjus ja viha, otse vana õelus ise. Aga jumala usust ristipuus tõusis armastus — see on kõik! Mõistate? Armastus inimese vastu. Surmast tõusis armastus! Mitte et inimene peaks olema usklik, et tema peaks olema kristlane, muhameedlane või pagan, et ta peaks olema hea, aus, tõearmastaja, õiglane, vaid sellest on küll, et ta on inimene. Mõistate? Ainult inimene, ei muud midagi! Uskuge ja armastage inimest! Ole sa variser või tölner, Magdaleena või Maria, süütu lapsuke või röövel ristisambas, inimene oled ikka ja jumal usub sinusse ja armastab sind. Nõnda on lugu jumala usuga! Inimest peab uskuma, inimest peab armastama!“ möirgas Slopašev, nagu tahaks ta seda kogu ilmale kuulutada. „Ja kui jumal alati oleks nõnda uskunud inimesse nagu ristisambas, siis…“
Siin kohal karjus mitu häält korraga Slopaševile vahele ja nüüd algas hirmus sõnasõda inimese ja jumala pärast, „kes võib-olla on või oli olemas,“ nagu Kulebjakov toonitas. Indrekul polnud võimalik ära oodata, kumb oma usuga lõplikult alla jääb, kas inimene või jumal. Tema kui õpilane pidi tasahilju lahkuma, sest kesköö oli ligi. Kui ta järgmisel päeval katsus härra Koovilt vaidluse tulemuse üle järele küsida, ütles see muiates:
399
