XXVII.
Linna oli nimelt asunud tsirkus ja see köitis kõigi meeled. Eriti suureks paisus põnevus, kui algasid maadlused, millest osa võtma oli ilmunud ka Lurich. Isegi härra Maurus kaotas nüüd silmanähtavalt tasakaalu. Kuna tal endiselt oli viisiks õhtueine ajal söögituppa ilmuda ja seal kasvandikkudele praktilisis kui ka teoreetilisis eluküsimusis juhatust jagada ning neid kõrgemaile aadetele virgutada, siis ei võinud ta nüüd muidu, kui pidi ka tsirkuse üks ja teine kord kõne alla võtma. Ühes niisuguses kõnes, mille lõpetas eesti keeles, ütles ta nõnda:
„Aga nüüd räägin teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin, ja kes tsirkusepiletit tahab saada, see tulgu härra Mauruse juure — tema saab nad odavamalt. Härra Maurus saab ikka odavamalt, sest tema ostab palju. Härra Maurus ostab iga õhtu, sest tema tahab meie vürsti näha, kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. Ükskord oleme ka meie mehed, kelle vastu ei saa keegi. Oo, meil on mehi, las me aga hakkame! Ja me hakkame, härra Maurus teab seda… Nii et, kes soovib, see tulgu minu juure, mina saan poolmuidu. Härra Maurus ei ütle mitte oma poistele: tooge raha, ma tahan teile tsirkusepiletid osta, sest seal sõidetakse ratsa ja seal kõnnib üks alasti naine traadil, roosa vihma- või päevavari käes; ei, seda härra Maurus ei ütle, sest tema teab, tema poistel on vaesed vanemad, kel on vähe raha, nemad ei või ratsa-
401
