sõidu ja alasti naise vaatamise eest niipalju maksta; vaid härra Maurus ütleb: kes tahab meie oma Betlemma vürsti näha, meie oma mõõka näha, mis toodud soome sepalt meeste mahaniitmiseks, see tulgu. Ja kui on mõni, kel pole niigi palju raha, et võiks korragi näha meie oma vürsti, kes on vürstide vürst, siis tulgu ka see härra Mauruse juure ja öelgu: härra Maurus, minu isa ja ema või papa ja mamma, nagu kellelgi on, sest meie oleme üks halb ja jumalakartmata rahvasugu ja ei ütle mitte isa ja ema, vaid papa ja mamma, nagu teevad sakslased, kelle sabarakkusid meil palju, mida igaüks peaks häbenema — jah, las niisuke vaene tuleb ja ütleb härra Maurusele — tulgu üksi, tulgu salaja, kui ta häbeneb teiste ees oma isa ja ema, mitte papa ja mamma vaesust, tulgu ja öelgu ilusasti ja viisakalt (härra Maurus näitas, kuidas tullakse ja öeldakse viisakalt): „Härra Maurus, minu isa ja ema oleksid väga kurvad, kui ma ei läheks tsirkusse meie Aaroni keppi vaatama, aga ometi pole mul piletiraha; sellepärast palun ma teid, härra Maurus, kas te ei võiks mulle osta ja raamatusse kirjutada, nii et kui ma koju lähen ja sealt raha toon või kui isa linna tuleb, siis maksame kõik ilusasti ja ausalt, sest minu vaesed vanemad ei taha mitte, et nende poeg läheks võõra rahaga tsirkusse eesti vürsti vaatama.“
Tulemuseks niisugusele selgitusele, mis ei jäänud ainukordseks, oli see, et õpilased käisid karja kaupa tsirkuses, karja eesotsas härra Maurus ise. Muidugi ei käinud ainult eestlased, vaid ka muulased, needki sagedasti härra Mauruse provotseerituna, sest ta ütles:
„Las lähvad ka nemad ja näevad, mis mehed meie oleme, las näevad ja räägivad, sest meie mehe nimi peab olema kõigi suus. Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees. Mis on, kui me teist seitsesada aastat sööksime jumalavilja? Kas meil ei või siis olla oma Luterus, Goethe või Schiller? Kui loomatoit on annud meile kõige suurema rammu — loomatoit annab ikka suurema rammu kui inimesetoit,
