ära minema, ja kui neiu tuli teda väravale saatma, leidsid nad endid nagu kokkuräägituna peaaegu vastu seina seisva avatud värava varjult, hoides kõvasti teineteise ümbert kinni ja otsides silmaga silma ning huultega huuli. Nüüd ei sattunud enam suud viltu, vaid kindlasti ja kõvasti kohakuti, nii et Indrek tundis, kuidas neiu hambad tema huultesse tungisid, jättes peaaegu veremaigu keeleotsale. Aga valus see ei olnud, mitte põrmugi ei olnud, sellepärast oleks võinud veel kõvemini suruda. Aga neiul polnud rammu, nii et Indrek pidi oma jõu appi võtma, nagu tiriksid nad seal värava taga lumekelku, mis ei tea kuidas sinna kinni joosnud ja kuidagi lahti ei tule. Ah, lumevedu nõnda pimedas salaja on pööraselt ahvatlev, on võluvalt veetlev, nii et Indrek hakkab tingimata lumevedajaks, kui ladina keele grammatika läbi!
Viimaks rabeles neiu suurima pingutusega noormehe käte vahelt lahti.
„Te neelate mu ju siinsamas ära,“ ütles ta nagu etteheitvalt. „Suu matate kinni, nina vajutate lössi; kuis ma siis hingata saan!“
Aga Indrek haaras ta uuesti sõnalausumata kinni ja suudles seni, kuni neiu jalad lõid nõtkuma, kuni pidi teda käte rammuga ülal hoidma ja kuni ta muutus üleni pehmeks ja painduvaks. Polnud tunda enam hambaid, polnud nagu tunda luid-konte, oli ainult midagi sooja ja lõhnavat, mida tahaks juua suurte sõõmudega, sest ta uimastab nii magusasti.
Sellest õhtust saadik seisis Indrekul kõik uue elamuse tähe all. Ilmas polnud enam midagi tähtsat, kui aga see üks, mis pidi tegema sügavaks silma ja sõna, nagu oli öelnud härra Maurus. Tegi, mis ta tegi, ikka tegi ta nagu ainult selleks, et Molliga kokku saada. Nädala- ja kuupäevadelgi polnud kalendris muud otstarvet, kui et võimaldada kohtamine kas või ainult mõneks minutiks.
„Kas sa teadsid, et see nõnda läheb?“ küsis neiu kord Indrekult.
„Ei,“ vastas see. „Kust ma seda pidin teadma?“
417
