„Aga mina teadsin,“ ütles neiu. „Ma teadsin juba siis, kui istusime seal õlekool ja Tiina magas.“
„Kust sa seda teadsid?“ päris Indrek.
„Ma aimasin,“ seletas neiu. „Aga ma uskusin, et see tuleb palju varemini; peaaegu mõtlesin ma, et see oleks võinud tulla juba õlekool, kui Tiina magas.“
Sellest taipas Indrek, et neiu võtab kogu vahekorda palju lihtsamana kui tema. Indreku meelest oli sündinud midagi enneolematut, millest rääkidagi raske. Seda võis teha, seda võis tunda ja sellest võis mõelda ning unistada, aga mitte rääkida, sest polnud ju nii sügavaid sõnu, mis seda oleksid võinud väljendada. Härra Maurus eksis nähtavasti, kui ta ütles, et armastus teeb sõna sügavaks. Armastus oli tulnud, aga sügavaid sõnu ei olnud. Ehk oli ometi õigus Vellemaal, kes väitis, et sügavad on ainult võõrkeelsed sõnad? Peab ehk armastusest ometi rääkima võõras keeles, et avaldada seda, mida tunned?
Aga oli lõpuks üsna ükskõik, kas Indrek õigeid sõnu leidis või mitte, tema saladus kippus päevavalgele ilma sõnadetagi otse ummisjalu. Enne kõike hakkas ta halvasti õppima ja veel halvemini vastama.
„Olete teie, lontrus, armunud või?“ küsis Molotov kord, kui Indrek jällegi oli hiilanud mitteteadmisega. „Mõni emakalkun on teid ära teinud.“
Ja kui Indrek ei vastanud, ainult kõrvuni punastus, rääkis õpetaja edasi:
„Hoiduge naiste eest, seda ütlen ma teile. Matemaatika naisi ei armasta, sest kus on naised, seal on lollus. Naised teevad ogaraks. Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. Jumal teab, kuhu mees oleks ilmas jõudnud, kui tal poleks seda risti kaelas olnud. Hei, te põrssakesed, kuulge oma seltsimehe sõbralikku nõuannet, kui tahate ilmas midagi kätte saada: hoiduge naiste eest, sest see on ussiseeme.“
Vähe puudus, siis Indrek oleks talle kogu klassi ees öelnud, et armastus teeb sõna ja silma sügavaks, kuid ilma naisteta poleks ju ilmas armastust.
