Imeline uim kestis Indrekul segamatult varase kevadeni. Siis hakkas juhtuma, et Mollil polnud võimalik jalutama minna, kui Indrek teda kutsus. Ja mõnikord polnud teda kodugi, kui ta oleks võinud seal olla, kui ta oleks pidanud olema, nagu Indrek arvas. Nõnda pidi Indrek leppima emand Vaarmanniga ja tema noorema tütrega ja ikka pidi ta kuulama juttu sellest, mis emand Vaarmann enne olnud, kus elanud, kellega läbi käinud, kuidas lauda katnud, mida söönud ja mida seljas kandnud. Aga Molli oli ometi jõudnud seisusekohase kasvatuse saada ja tema oleks võinud Peeterburisse kas või saksa bonneks minna, ainult emand Vaarmann ei lasknud, sest tema tütar on niisuguse „neti“ olemisega, et oleks võinud suures linnas minna hukka. Tal on juba siingi kosjas käidud, aga temale kõik ei „valli“, sest tema peab end paremaks.
„Minu tütar otsib meest, kes saaks sada rubla kuus ja lõunest õhtule,“ ütles emand Vaarmann lausa. „Mina olen temale ka ütelnud, et ära jäta, vähemaga ära lepi. Muidugi mõni poisike niisukest palka ei kuule, aga ega siis ole vaja ka poisikesele minna. Eks ole tõsi? Mis naisevõtja poisike on! Noortega amiseeritakse, nendega käiakse patseerimas, aga täiele mehele minnakse. Sest oled kord mehel, ega siis enam amiseeri, siis on muud mured. Sest pole ühti, et mees vanem: vanad armastavad veel rohkem kui noored. Noored hakkavad kohe teiste järel jooksma, niipea kui oma naisel vääks käes. Juba enne hakkavad. Aga vana ei hakka. Vana istub kodus ja, kui läheb välja, siis lõhub tööd teha. Sellepärast ütlen alati oma tütrele: mine aga vanemale, see ei näe teisi seelikuid ja teenib rohkem, teenib kas või sada rubla kuus ja saab lõunest õhtule…“
Rääkis emand Vaarmann, mis ta rääkis, aga ikka saabus ta samale paigale: vanale mehele, kes teenib rohkem, kes teenib sada rubla kuus ja saab lõunest õhtule, nii et on aega oma perekonnale elada. Seda kuulates taipas Indrek lõpuks tahes või tahtmata, et emand
419
