siin saanud, aga kes tunneb põhjalikult võid ja leiba, küllap see oskab hakkama saada ka vorsti ja singiga ning muu sinatsega.“
Peale kõige muu pidi suupistete seas ilutsema ka kalamari ja see oligi see kõige suurem edumeelne samm, mille tahtsid astuda tänavused küpsuslased. Inimene saab elus ainult üks kord küpseks, arvati, nagu ta ka ainult üks kord sünnib ja sureb; sellepärast on küpsekssaamine sama tähtis sündmus nagu elu ja surmgi. Aga siis pole ju sugugi palju, kui inimene pühitseb küpsekssaamist samuti kalamarjaga, nagu ta seda teeb sünni ja surmagagi. Pealegi, ükskord peab selle edusammu ka härra Mauruse asutis astuma. Ainult ühes lepiti kindlasti kokku: poisid ise, olgu nad pärit viimsest või eelviimsest klassist, ei pidanud kalamarjaga võileibu sööma, need pidi hoitama õpetajatele ja härra Maurusele enesele, et ta ometi kordki näeks, mis on kalamari. Ainult tegemise ajal said kõik korraks maitsta, tegid nii-öelda suu seks, et teaksid, et kõik teaksid, mis on tulevastele põlvedele mälestuseks jäetava edusammu tõsine sisu ja maik. Oma kalamarja õige söömise võis peaaegu rahuliku südamega edasi lükata eriti sellepärast, et nii mõnigi tänavune küps pidi tuleval aastal uuesti küpsema tulema ja eelviimne klass polnud niikuinii veel küps, mispärast temal polnud kalamarjast suurt lugugi.
Nõnda lähenes see tähtis päev suurelt ja lootusrikkalt. Viimsest klassist kanti lauad välja ja nende asemele tulid teised lauad, millest tehti midagi hobuseraua taolist. Laudade katteks oli alguses kavatsetud paber, valge paber, aga Indrek muretses omal algatusel proua Malmbergilt helevalged linad, mis see andis ühes õpetusega, et kui veinidega midagi juhtub, siis soola peale, tublisti soola. Aga see õpetus oli üsna asjata, sest kuis sai veiniga midagi juhtuda, kui seda polnud olemaski, vaid oli ainult valge või õlu. Ja milleks veinid või mõned muud magusad joogid, kui on ainult mehed, mitte ainustki naist? Tassid ja klaasid, taldrikud ja vaagnad, mis laoti linadele, tulid samuti proua Malm-
