mis?“ küsis Ramilda juba lihtsal ja kodusel toonil, nii et Indrekul hakkas äkki palav.
„Pole enam midagi murda, juba kõik murtud,“ vastas Indrek, mille peale Ramilda naerma hakkas ja ennatult lauaservale istus.
„Ega siin kedagi ei ole?“ küsis ta.
„Kõik on tunnis peale minu,“ vastas Indrek.
„Jumal tänatud!“ ohkas neiu, nagu pääseks ta mõnest raskest koormast. „Kas olete mind ka mõnikord meele tuletanud? Mina teid olen. Võõraste keskel hakkas mõnikord igav ja siis ütlesin ma endale: mõtlen õige kodust ja sealseist inimesist ja nõnda mõtlesin ka teist. Mis te arvate, olen ma väga muutunud? Ütelge salgamata, mis te arvate. Olen ma kõhnemaks läind? Ja vanemaks? Ma olen palju kurvastanud, sellepärast. Aga te ei vasta ju mu küsimusele, olen ma muutunud või ei!“
„Nagu oleksite,“ lausus Indrek, sest ta ei söandanud rohkem öelda.
„Eks ole? Vanemaks, mis?“
„Seda ei tea.“
„Tähendab, uhkemaks, eks. Kõik kinnitavad mulle, ma olevat uhkeks läind. Aga teate, kui inimestest tahad lahti saada, siis ole uhke, tee end uhkeks. Ma ei armasta inimesi. Inimene on ainuke loom, keda ma ei armasta. Kui te teaksite, kuis ma olen mõnikord inimestest tüdind. Isast ja tädist ka! Nendest ka! Nad kõik veiderdavad ja hiilivad sõnadega oma mõtetest ja tegudest mööda. See on hirmus, kui sa lõpuks otsusele jõuad, et kõik hiilivad oma sõnadega. Minu isa hiilib ka, tema veel kõige enam, nii et sa lõpuks ei saa enam maast ega taevast aru. Ja teate, miks ma seda enam ei või kannatada? Teile ma ütlen seda: nagu hiilivad ja varitsevad inimesed oma sõnadega, samuti varitseb surm. Ja ei tule ometi! Petab ja narrib! Kõiki! Mind ka!“
„Teid ka,“ lausus Indrek, ilma et oleks seega midagi küsinud.
„Mind ka,“ kordas neiu ja istus norus peaga laua-
