XXXII.
Indrek hakkas ja harjus millegi pärast surnuaial käima. Nii lihtsalt, lausa jumalamuidu, asja ees, teist taga, läks ta ühel päeval kalmistule ja kõndis seal kaua haudade vahel. Oli nagu pisut kergem, kui nägid neid künkaid, mis kerkinud üksteise kõrvale nukrusest ja valust, lilli, mis ilutsesid kurbusest ja pisaraist. Oli nagu hea mõelda, kui imelik on inimese elu: terved suured aiad täis lugematuid leinakünkaid ja ometi käib elu endiselt edasi. Kui võiks äkki koguda kõik need pisarad, mida nutnud puhkajad ja mida nutetud nende pärast, ja kui võiks nad korraga mäeveerult voolama panna, siis sünniks ehk kevadine suurvesi, aga võib-olla upuks kogu linn ühes tema nutjate ja naerjatega pisaraisse. Kogu linn läheks voolus alla vett, kui võiks lasta tema peale äkki kõik need pisarad, mis nutetud tema asukohal. Ja Indrekul oli hea meel, et linn elab siiski edasi. Tal oli lõpuks iseomagi nukrusest ja valust hea meel, sest ta tundis: nõnda saab ta teiste sarnaseks, nõnda saab ta üldse inimeseks, sest inimene algab valust. Nii mõnigi kord tabas ta kalmistul peielisi ja läks, kui see suurema inimhulga tõttu võimalik, nende sekka, et võtta osa nende leinast. Aga imelikult libises teiste lein temast mööda, nagu oleks tema südamel mõni kaitsevõrk ümber, mis ei lase ligi mingisugust kaastundmust. Mul on omad valud — mõtles ta siis — ja kui ma peaksin lisaks võtma ka teiste omad, siis ei suudaks ma välja kannatada. Elu kaitseks ongi nõnda seatud, et igaühel on ainult tema hädad, kuna teise häda on puu küljes. Aga siis juhtus kord nõnda, et maeti kedagi vana, kuivetanud ja pikka mustas puu-
