küll päriselt, aga on. Ükskord rippus teine alltoas varnas, poisid sirvisid teist parajasti, kui mina sisse astusin. Aga ükski ei julenud teda selga katsuda. Siis astusin mina ligi ja ütlesin: „Hoidke eest, poisid; ma näitan teile, kuidas keisermantlit kantakse.“ Ütlesin, ja tõmbasin teise omale õlgadele. Samal silmapilgul äkki vana ise!…“
„Noh ja siis?“ küsis Indrek, keda lugu hakkas juba huvitama.
„Mis siis! Teadagi, mis siis!“ vastas Tigapuu kavala naeratusega. „Aga näed sa seda silti? Kuidas meeldib? Päris kunsttöö kohe!“
Nad seisid väikese söögipoe ees, mille sildil aurav supivaagen, tükk vorsti, pool sinki, leiva- ja saiakannikad. Mingisuguse imeliku, peaaegu nägematu laua ääres istus habemik mees ja kühveldas suppi ammuliaetud suhu.
„Vaata seda meest,“ seletas Tigapuu, „otse nagu elaks teine; muud kui mine istu teisele poole lauda ja hakka kaasa helpima. Astume õige veidikeseks siia sisse, minu üks tuttav, õigem hea sõber käib siin sagedasti söömas, ehk saame ta kätte, mul oleks teda vaja.“
Ja ilma et oleks oodanud Indreku nõusolekut, laskus ta mööda kitsast treppi alla keldriruumi, nõnda et Indrek pidi tahes või tahtmata talle järele minema.
„Näed, kui hea, et pole keisermantlit, pääseb igast uksest sisse,“ ütles Tigapuu üle õla tagasi Indrekule. Alla jõudnud, hõiskas ta:
„Tere, proua Kroosu!“
„Jumalime, härra Tigapuu! Pole teid ammugi näind,“ vastas eit.
„Töö, töö, pole mahti. Tulin oma sõpra Ellerit otsima.“
„Misuke see on? Pikk või lühike?“
„Ennem pikk kui lühike, armastas ikka sealiha hapu kapsastega. Kas te siis teda enam ei mäleta?“
„Miks ei! Mäletan küll. Aga teda pole enam kaua näha olnd.“
„Kahju küll!“ ohkas Tigapuu.
„Noh, aga kuis on noorehärra endaga?“ küsis eit.
47
