kuna hilissügise külm vihm peksis talle vastu silmi, aga mees läks, nagu oleks ta äkki kurdiks ja tummaks jäänud.
Härra Maurus jooksis tuppa tagasi ja hüüdis:
„Paas! Ruttu sirm ja viige see raamat kauplusse tagasi!“
„Mul ei ole sirmi,“ vastas Indrek.
„Mis see siis tähendab? Vihma sajab ja teil ei ole sirmi. Miks ei ole?“
„Pole ostnud,“ ütles Indrek.
„Nii on see ikka,“ pahandas direktor. „Kui härra Maurusel on midagi vaja, siis teil ei ole. Kel on sirm?“
Aga ühelgi ei olnud või, kuigi oli, siis oli see kellelegi antud.
„Ma lähen niisama,“ ütles Indrek, „panen palitu alla.“
Aga ei, see oli direktorile vastuvõtmatu, sest see oli võõrale raamatule, mis toodud saksa kauplusest, alandav ja rüvetav. See oli viisakuseta ja näitas selle maja harimatust, kust tuuakse raamat nõnda tagasi.
„Siis minge ostke sirm,“ ütles härra Maurus natukese aja pärast ja hakkas taskust raha otsima. Õnnetuseks ei leidunud seal nõutavat summat, sellepärast küsis ta: „Kel on raha? Kes võib härra Maurusele laenata? Ruttu, härra Maurusel pole aega oodata.“
Aga kellelgi polnud raha või, kui oligi, siis ei tahetud seda näidata. Ülalt raha minna tooma, selleks ei jätkunud härra Maurusel praegu aega; sellepärast ütles ta:
„Siis andke mulle paberit ja sulge. Või ei ole ka seda härra Mauruse majas? Sirmi ei ole, raha ei ole, paberit ei ole, sulge ei ole, tinti ei ole, midagi ei ole.“
Aga ei, paberit leidus. Ilmus ümbrikki. Kuid seda polnud vaja. Härra Maurus käristas paberilehe küljest kolmenurgelise tüki, kritseldas sinna saksa keeles peale: „Üks vihmavari härra Maurusele. Odav ja hea. Ma ootan. Härra Maurus“, murdis ta mitutpidi kokku ja andis siis Indreku kätte.
