„Hoidke peos ja peo pistke tasku, siis ei saa märjaks,“ ütles ta. „Ning jooske, näidake, et ometi ükski kõrd on teie pikast jalgest kasu. Sirmi mitte lahti teha, härra Maurus ise tahab proovida!“ Viimased sõnad hüüti välisukselt järele.
Vihmavarjuga tagasi tulles jõudis Indrek Miilinõmmele kodu ukse all järele. Nõnda siis oli ta asjata joosnud, sest Miilinõmme nähes unustas härra Maurus muidugi kõik. Nii see oligi. Härra Maurus ei tahtnud vihmavarju nähagi, vaid kargas kohe Miilinõmme kallale.
„Mis see on?“ küsis ta sellelt ja näitas raamatule laual.
„Raamat,“ vastas Miilinõmm ja võttis selle laualt, et vaadata.
„Mis raamat see on?“ jätkas härra Maurus oma juurdlust ametliku näoilmega.
„See? See on minu raamat, ma tellisin ta Saksamaalt,“ seletas Miilinõmm.
„Ma ei küsi, kelle see on, vaid — mis raamat see on,“ ütles härra Maurus.
„See on „Sotsioloogia“,“ vastas Miilinõmm.
„Kes lubas teid niisuguseid raamatuid härra Mauruse majja tellida?“
„Mis sel raamatul siis on, et teda ei tohi tellida?“ küsis Miilinõmm vastu.
„Palun minu küsimuse peale vastata: kes lubas teid selle raamatu siia tellida?“
„Selleks ei olegi ju luba tarvis,“ ütles Miilinõmm. „See ei ole ju mõni keelatud raamat.“
„See inimene ei oska saksa keelt,“ ütles härra Maurus nüüd poistele eesti keeli. „Tema on Saksamaal oma haridust täiendanud, aga saksa keelt ta ei mõista. Härra Maurus küsib lühidalt ja selgelt: kes lubas tellida? aga tema vastab: see pole keelatud.“
Sellest tundis Miilinõmm enda haavatuna ja ütles ka eesti keeli:
„Härra Maurus, mis teie minust õieti tahate?“
„Mina tahan teilt lühikest ja selget vastust: kes
485
