XXXIV.
Kui härra Maurus lootis, et Miilinõmme lahkumisega saab tema maja puhtaks niihästi üliinimesest kui ka igasugustest sotsismidest, siis pidi ta varsti nägema, et inimene küll mõtleb, aga jumal juhib. Nimelt saabus juba järgmisel päeval Peeterburist uus õpilane, aastat kaheksateist vana, kõhetu keha, prillitatud silmade, kongis nina ja lopsaka suuga, kes pidi olema inglane, vanemate poolt pärit Londonist, kelles aga voolas kõigi arvates tingimata juudi verd, mida nagu kippus tõendama tema nimigi — Solotarski. Tema isa pidi töötama mingisugusel vaimsel alal, aga millel just, seda ei teadnud õieti keegi, pealegi polnud ükski sellest eriti huvitatudki. Poeg aga oskas kohe kõigi tähelepanu köita. Tema oskas kuidagi nõnda rääkida ja talitada, et kõik hakkasid teda pidama palju targemaks kui iseennast. Seegi, et ta klassis jättis õpetajaile enamasti vastused võlgu, ei kahandanud kuigi palju üldist usku tema vaimsetesse võimetesse, sest õpetajate küsimustele oskas ta reageerida nii üleoleva ja peaaegu põlgliku muigega, et kõik arvasid: küllap ta juba vastaks, kui tahaks, kui ta ainult vaevaks võtaks, aga tema ei taha, sest temal on parematki teha. Ja see parem ei seisnud milleski muus, kui et ta tuhnis maakera mineviku kallal. Õieti ei huvitanudki teda niipalju maakera ise, vaid need loomapeletised, kes millalgi elanud. Igal kohasel ja ka kohatul juhul viis ta kõne saurustele, nii et teda ennastki hüüti viimaks Sauruseks, mis talle näis väga meeldivat, sest ta armastas kõike, mis oli suur ja torkas silma. Saurustest os-
489
