kas ta nii elavalt ja piltlikult jutustada, et teda kuulati aina ammuli suuga. Jutustades ronis ta meeleldi toolile või klassis lauale, et ta oleks kõigile näha või et ta seisaks teistest kõrgemal. Ja kui ta siis seal ülal rääkis kümnesüllasest zeuglodonist, kuue sarvega dinocerasest, nelja kabjaga orohippusest, luige kaelaga plesiosaurusest, viieteistkümne süllasest atlantosaurusest, kahe paari kihvadega mastodonist või allapoole pööratud lõuaotsaga suurimast kuivmaa imetajast dinoteeriumist, siis katsus ta nende välimust ja tegumoodi arusaadavaks teha igasuguste abinõudega: punnitas palgeid, laiutas käsi, jõllitas ja pööritas oma silmi, irvitas hambaid, mille keskel üks kullast — ainuke kogu asutises, — ajas sõrmed harakile ja tõmbas nad kramplikult rusikasse, sirutas oma peent kaela või tõmbas ta nääpsukeste õlgade vahele kenusse, kükitas, laskus käpuli, mängis küürakat, ajas rinna kui lambapõlve ette, viskas pea selga või laskis ta norgu. See oli etendus, mis tegi kõigile nalja. Aga kui ta nõnda oli köitnud kõigi tähelepanu, küsis ta äkki:
„Aga mis on looma tähtsaim elund, tähtsaim omadus? Mis määrab loomale tema seisukoha loomariigis? On see tema viieteistkümnesüllane pikkus või viiesüllane kõrgus? On see tema viietollised hambad või kolmejalased kihvad? Tema sarved või kabjad? Ei, mu härrad, see kõik on tühi puru. Peaasi istub siin.“ Ta koputas omale otsaette ja jätkas siis: „Siin asub see tähtsaim elund, millest oleneb kõik. Ei aita hambad ega kihvad, ei väledad jalad ega pikad tiivad, ei keha pikkus ega kõrgus, kui pole siin midagi.“
Jällegi koputas ta omale vastu otsaesist ja oskas seda teha nõnda, et kõik arvasid, nagu oleks ainult temal seal ülal otsaesine, teistel aga selle asemel tühjus, paremal korral õõnsus.
„Leidub sul aga siin midagi,“ rääkis Solotarski edasi, „siis näib, nagu oleksid sul pikad tiivad ja ham-
