oma lapsele nõnda valetama! Tõendused! hüüdsin iseendale vastu ja ma ei leidnud midagi muud kui aga seda, et äkki tundsin, kui väga ma tahtsin, et keegi ütleks mulle: mu armas, mu kallis!“
…Ma ei või sinna midagi parata, et ikka veel tahan Teile kirjutada kadakatest. Asi puutub ju minusse endasse, sellepärast. Ütlesin Teile: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? — see on küsimus, mis mind piinab. Olen ma sakslane? Ei ole. Eestlane? Ka eestlane mitte, sest mis eestlane ma olen, kui ma ei mõista õieti oma emakeeltki. Ja teate, mis mõttele ma äkki tulin: Eestimaal ei elagi eestlasi. Võib-olla maal, aga sealgi mitte igal pool. Seda panin alles tänavu kevadel tähele, kui kodu käisin, tähendab Viljandimaal. Seal on kadakas vallutanud taludki. Saate teie sellest aru: kadakas istub ka talus ja pursib saksa keelt. Eesti kadakas! Kui seda teeb mõni rätsep, kingsepp või sõiduvoorimees, siis sellest saab aru, või kui seda teeb mõni rahvamees ja eesti elu edendaja nagu minu isa — jah, uskuge, ka minu isa on kadakas —, siis seda mõistad ka kuidagi, sest haritud eestlasi meil veel ei ole, vaid on ainult kadakad — ainuüksi kadakad. Eesti elu edendab ainult kadakas; nõnda oli, on ja vist jääbki viimse kohtupäevani. Ja kas teate, miks see nõnda on? Teie ei tea? Aga mina tean. Enne ei teadnud, aga nüüd on kõik selge. Siin sain selgeks. Asi on hoopis lihtne: kadakas ei sure, muidu sureks kogu inimsugu Baltimaal, sest pange tähele: meie sakslasedki on ainult kadakad, täisverd kadakad. Saksa kadakatel ja eesti kadakatel on ainult väike vahe: esimesed usuvad, et nad on sakslased, teised katsuvad ainult teisi seda uskuma panna. Muud vahet ei ole. Mõlemad on kuivad kui käsnad, aga kumbki ei võta tuld ega põle. Näete, kui tark ma olen. Teie pidasite mind alati palju rumalamaks, seda ärge katsuge mulle sugugi tagasi ajada, sest ma lugesin seda teie silmist. Ja see on minu ainuke etteheide Teile: et pidasite mind rumalamaks kui ma tõepoolst olin ja olen.“
