„Ma olen teid ainult imetlenud,“ vaidles Indrek vastu ja luges alles siis edasi:
„Isa peab ka mind rumalamaks kui ma olen, ja nõnda on mul ikka kerge olnud teda ninapidi vedada, sest minusugune rumal tüssab ikka targemaid. Isa kohtleb mind nõnda, nagu oleks mul arust puudu või nagu logiseks mul peas mõni kruvi. Aga mis Teie arvate, on mul arust puudu? Pisinatukenegi? Vahel harva hooti? Sellest kirjutage mulle tingimata. Tõmmake lugedes siia kohe punane kriips alla, nii et ei unusta. Juba ette ütlen Teile, et mõnikord näib mulle endalegi, nagu poleks mul ülemisel korral päris korras. Aga kas tähendab see, et mina olen rumal? Mõelge selle üle järele ja kirjutage. Teil on aega mõelda küll, sest mul kulub ikkagi veel mõni päev, enne kui võin Teile saata oma kindla aadressi. Ahjaa! Tahtsin Teile veel öelda, et ega eesti sugu ikka veel ilmast otsas ei ole, teda on tingimata veel mõnes kohas kodumaal ja kindlasti leidub teda ka Venemaal või Ameerikas. Seal on veel tõsiseid eestlasi. Ja kui mina veel kauemaks siia jään, siis saan ka mina päriselt eestlaseks, kui mitte muidu, siis vähemalt selleks, et ma tahan ometi midagi olla. Sest ega see veel midagi ole, kui ma ütlen: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? Ma pole midagi, see on vastus sellele tähtsale küsimusele. Kas olete kunagi tundnud, kas või silmapilgukski, viirastusena või unenäos, et Te pole mitte midagi. Kõik on, aga Teie ei ole. Möödajooksev penigi on, aga Teie mitte. Teised kõik on midagi, aga Teie ei ole. Kui Te tänini pole seda veel tundnud, siis katsuge tunda. See on heaks õpetuseks. Katsuge asetuda minu seisukohale siin võõraste inimeste keskel, kes kõik on midagi. Kui keegi ütleb, et tema on sakslane, rootslane, prantslane või inglane, siis tunnen ma igakord, nagu näitaksid nad näpuga oma selja taha, öeldes: näete, ma olen üks neid, kes seisavad seal, ja kui mina kaon, siis astub mõni sealt minu asemele, sest nõnda on see kestnud sajandeid. Just nõnda tunnen ma siin. Aga ütelge, kes seisavad minu selja taga? Kadakad? Aga
505
