rema. Peab surema nagu kõik teised — nagu mina, Teie, minu isa, tädi. Neile kurbadele mõtetele tulen igakord nähes, kuis see vaene vana daam pingutab ikka ja jälle oma mälu, et veel midagi öelda Goethest uudishimulikkudele. Ta nimelt ei taha milgi tingimusel näidata, et tema mälestus Goethest või tema mälestus oma mälestustest kustub ikka enam ja enam tema peaajus. Aga mis sünnib siis, kui tal ühel ilusal päeval enam midagi meelde ei tule? Mis on, kui ununeb isegi Goethe nimi? Daamid ja härrad seisavad aupaklikult tema ümber — ah ja, teate, mis ma kord mõtlesin: see vana daam ehk ei olegi sünnilt von, vaid ta on tehtud selleks teenete eest: et ta on näinud oma lihasilmaga Goethet. Muidugi pole see nõnda, aga mõelda võib seda ikkagi, eks? Aga mis siis, kui ükskord seisavad daamid ja härrad tema ümber ja ootavad, ning temal ei tule enam midagi meelde? Kaotab ta siis oma mõisnikuseisuse, mis? muidugi selle, mis mina oletasin. Ei mäleta äkki enam midagi ja küsib? kes on Goethe? Mis sünnib siis? Õieti peaks ta oma aunime kaotama, kui see on antud talle mälestuste eest. Eks ole nõnda? Sest milleks talle veel see aunimi, kui ta enam ei mäleta. Ja need teised, kes seisid enne aupaklikult von Schaumkropfi ümber, mis teevad nemad? Jätavad ta muidugi sinna paika, mis? Sest mis teha ägiseva ja pugiseva vana daamiga, kes ei mäleta enam Goethetki? Arvate Teie nõnda? Kirjutage mulle sellest tingimata, kui minu aadressi saate. Oma arvamuse ütlen Teile siinsamas: nemad peaksid seisma endiselt aupaklikus ringis selle vana daami ümber ja kas või kordamööda jutustama temale tema enda mälestusi Goethest, mida nad temalt nii sagedasti kuulnud. Seda peaksid nad tegema. Miks? Seda ma ei tea, aga ma tunnen, et just nõnda peaksid nad talitama, ja mitte teisiti, kui nad on inimesed, mitte aga kahejalgsed loomad. Kui Teie minust paremini aru saate kui ma ise, siis kirjutage ja seletage mulle; oleks nii hea iseend enne surma lähemalt tundma õppida. Meie loengud on ka selleks, et iseend tundma õppida, sest muidu ei oska õieti elada
509
