ega ka õieti surra. Ka surra peab oskama, ütles kõneleja. Näiteks, see vana daam ei oska surra. Tema ütles kord: mina suren nagu Goethe. Seda kuulsin oma kõrvaga. Tähendab, ta ise ei oska surragi, jäljendab ainult Goethet. Aga kas selleks peab nõnda ägisema ja ennast laskma ühest kohast teise kärutada, et leida inimesi, kes tahaksid kuulda midagi Goethest? Ei, vaid see on vana daami viimne edevus. Mina mõistan teda nii hästi, olen ju ise olnud sama edev nagu see vana daam oma mälestuste mälestustega. Aga kas Goethe suri siis nõnda? Laskis ka tema end nõnda kärutada? Muidugi mitte. Sellepärast tahaksingi daamile kord öelda — võimalik, et ma seda nelja silma all millalgi teengi, kui on paras juht — tahaksin öelda: jätke see ägin ja pugin ning edvistamine Goethega, surge parem — see on viisakam, sest surema peate niikuinii. Tahaksin nimelt tema silmi näha, kui mina nõnda talle ütlen, mina, kes ma olen kõhnaks jäänud nagu piits, palju kõhnemaks kui kevadel seal alltoas. Aga ma arvan, et ta ütleks mulle: kuidas julgete minuga nõnda kõnelda, sest mina olen ju… mina olen… Mis ma olen? pöörduks ta lõpuks nukralt oma saatja poole. Ja kui see ei oska teda aidata, ütleksin mina: sest teie olete Goethet näinud. Aga siis raputaks see vana daam pead ja vastaks mulle: Kes see on, seda ma ei tea, aga teie olete häbematu inimene. Ütleks ja sureks sealsamas.
Olete Teie näinud, kuidas inimesed surevad? Mina mitte. Kui olete, siis kirjutage sellest mulle. Ühte koera ma nägin, kuis ta suri. See oli kevadel maal. Vana koer oli. Temal oli juba ammugi aeg surra, aga surm ei tulnud. Siis võeti lakkekauss ja pandi talle ette ning, kui ta parajasti selle kallal limpsis, pani peremees püssi palge ja laskis. Käis pauk ja koer langes maha, peksis jalgega ja tahtis surra, võimalikult ruttu surra, aga surm ei tulnud. Ütlesin siis peremehele: lase veel kord, muidu… Aga peremees läks koera juurde, lükkas teda jalaga ja, kui koer veel kord oma vanad, töntsid silmad avas ning peremehele otsa vaa-
