„Ma mõtlen nimelt, et kuhu minna, kas linna või Toomele. Aga parem siiski Toomele, sest linna saad sa niikuinii küllalt näha. Iseasi on Toome, see on hoopis iseasi, sinna ei saa alati… Tähendab, siiapoole… Siin näed ka kaubahoovi ja tema sambaid, nii kui elus mets. Ja pealegi tead, kust midagi paremat leida, kui osta tahad. Osta on ikka vaja, kui mitte täna, siis homme.“
Kui jõudsid platsile, kus seisis kellegi rinnakuju kõrgel alusel, seletas Tigapuu:
„Siin on see Parkalai oma platsiga, kuhu tudengid tulevad mööda Rüütlit kihutades õllekorvidega. Ikka pudel loginal tühjaks ja siis sellele seal ülal karplartsti! vastu vahtimist! Keset larfi, nii et va molu liimendab. Ja siis tuleb vosmi! Aga pursid: „Deutschland, Deutschland über alles!“ Mõistad? Lihtsalt mäss! Ükskord oleks neil haprasti läind, aga õigel ajal hakkas keegi rebane: „Jumal, keisrit!“ Vosmidel ei aidand muud kui kannad kokku ja käsi kõrva ääre, sest kuis sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti; küll näed. Ja ma hakkan varsti, usu mind, sest ma olen vanast ja tema lõrbist kurguni täis ning kui mina millegist nõnda täis olen, siis on otsas. Ükskõik mis või kuhu, aga siis lähen ma.“
Toomemägi ise ja aiad tema kallakul seisid raagus. Koltunud lehed kahisesid kõnniteil jalge all. Linnas süttisid siin-seal tuled.
„Nüüd pole siin midagi,“ seletas Tigapuu Toomest, „aga ela kevadeni, küllap siis kuuled ja näed. Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel lubab. Ütleb: „Minge ja kuulake! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed.“
Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder, karjub kauge kurg,
