mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord — Indrek mäletab seda nii selgesti — vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul hõlma laterna eest, ja hommikul käisid nad seal hundi jälgi otsimas.
Äkki sündis midagi, mis rabas Indreku meeli: pimedas puude vahel seisis keegi tume, ähmane ja kolesuur, seisis ja vahtis nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult jäi ta seisatama ja küsis Tigapuult:
„Aga see, mis see seal on?“
„Ah see! See on vana kirik, klooster. Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed.“
Indrek oleks tahtnud seista ja vaadata — kaugelt, läbi raagus puude, sest nõnda ei võtnud silm kõiki kontuure ja kujutlusvõim võis omandada vaba lennu. See suur ja ähmane aina nagu kasvas, kui teda eemalt vaadata, ja muutus aina ähmasemaks. Ja äkki Indrekul tuli meelde kuski geograafias nähtud pilt palmimetsaga, kus ilmub elevant oma londi ja pakkjalgega, nagu oleks sel hoonel ja lõunamaa hiigelloomal midagi ühist. Kaua, kaua Indrek mäletas neid varemeid ikka niisugustena, nagu ta neid näinud esimesel korral poolviirastusena, ja ikka kerkis selle nägemuse kõrvale teine — päikeseküllane maa palmimetsa ja elevandiga.
Kui nad viimaks alla linna tagasi jõudsid, ütles Tigapuu:
„Täna oleme poodi hiljaks jäänd, sinna lähme mõni teine kord. Ja kui tõtt öelda, siis polegi meil mõtet poodi minna, vaid astume millalgi ühe minu sõbra poole sisse, Känd on ta nimi, ja vaatame, kas temal on veel ta raamatud alles, mis ta tahtis müüa. Temalt saame kindlasti palju odavamalt kui ühestki poest. Ja ega raha sul kaduma saa. Peaasi, hoia teda vana enda kui surma eest ja ära ütle ühelegi hingele, et sul on raha;
53
