suitsevalt või kustunult suus, ja et seesama inimene läheks äkki heast-paremast mõne Jürka vastu, kes harjutanud kogu eluaeg oma lihaseid veekandmise ja puulõhkumisega — ei, ei, seda ei võinud Indrek üldse muidu mõelda, kui pidi oletama armastust, suurt armastust. Ja talle tundus äkki, nagu oleks Ollino ka teda pisut armastanud, kui ta käis mõned päevad sinise silmaga ringi. Nõnda hakkas Indrek Ollinotki pisut armastama. Aastate kaupa polnud seda teinud, aga nüüd hakkas ja ta ei võinud sinna midagi parata.
Ollino armust sinine silm polnud veel üsna ära paranenud, kui tal tuli pidada juba uut võitlust, ja jällegi armastuse pärast, mis polnud seekord rikkunud niipalju Mauruse maja korda, kui hävitanud integraale ja differentsiaale. Algas kõik üsna lihtsalt ja harilikult, nii et ükski polnud millekski ette valmistatud. Nagu varemaltki tuli härra Molotov oma tundide eest raha nõudma kohatul ajal, sest see meeldis temale nähtavasti kõige rohkem. Ja kuigi härra Maurus ja Ollino temale seletasid, et täna pole kuidagi võimalik, vaid alles ülehomme, mil on üldine palkademaksmine, ehk olgu siis, et lepitakse väikese avansiga, jäi Molotov oma esialgse nõudmise juurde: tema tahab oma raha täna ja pealegi veel kõik, ning hakkas peagi sõnu tarvitama, nagu õpetaks ta härra Mauruse poistele klassis matemaatikat. Kui ka see ei aidanud, hakkas ta lõhkuma. Esimeseks haaras ta uue kõrkjast põhjaga tooli, mis osteti Jürka ja Ollino vahelisel läbirääkimisel hävinenud puupõhjalise asemele, virutas selle trahh! vastu põrandat ning asi oligi tahe.
„Kas saan oma raha või ei saa?“ karjus Molotov.
Härra Maurus jooksis hirmunult teise tuppa, aga Ollino jäi rahulikult oma paigale keset põrandat ja ütles:
„Ei saa, sest täna ei ole raha.“
Trahh! ja vastu põrandat purunes teine uus tool, mis esimese sarnane.
„Kas saan raha?“
„Ei saa,“ vastas Ollino ikka veel rahulikult.
527
