Nüüd kargas Molotov riidevarna juurde ja hakkas selle pulki murdma, pikki ja lühikesi, ikka klõks! ja klõks! nagu sööks ta jõhvikaid, kuna riided langesid põrandale.
„Kuradite kurat, raha!“ karjus ta ise.
„Ei ole ju, purustage või kogu maja,“ vastas Ollino endise rahuga, mis tegi teise veel arutumaks kui ta oli. Peaaegu hullumeelse pilguga vahtis ta toas ringi, mida võiks veel purustada, ja äkki tormas ta selle suure kapi juurde, kus otsas olid millalgi istunud Goethe ja Schiller kõrvuti. Selle tahtis ta ümber tõugata, nagu arvates, et kui pole enam Goethet ja Schillerit, milleks peab siis seisma veel see kappki. Aga härra Ollino sai õigel ajal käed ette ja nõnda pugisid nad kahekesi vastastikku, üks ühel, teine teisel pool kappi, mis küll tuikus, aga ümber ei kukkunud. Kui nad natukene aega nõnda olid jännanud, sattusid nende silmad kapinurga tagant vastastikku ja õhetava näoga ütles Molotov Ollinole:
„Teie igavene koerapoeg, Kristuse nimel küsin teilt veel kord, kas teil siis tõesti täna raha ei ole?“
„Kristuse nimel, ei ole,“ vastas Ollino tõsiselt.
„Siis ei aita midagi, isegi kui ma selle ümber lükkan?“ küsis Molotov.
„Mitte midagi ei aita,“ kinnitas Ollino.
„Aga mis siis saab?“ küsis Molotov nõutult.
„Tuleb vähemalt homseni oodata,“ arvas Ollino.
„Pole võimalik, kas mõistate,“ ütles Molotov, võttis tooli, millel ta jalad alt puruks löönud, pani ta küljeli ja istus kuidagi sinna peale. Tükk aega vahtis ta ainiti põrandale ja, kui ta siis oma poolpimedad silmad Ollinole tõstis, valgusid prilliklaaside tagant pisarad välja.
„Mis teiega ometi on, härra Molotov?“ küsis Ollino rabatult.
„Olge ingel ja muretsege mulle täna raha,“ palus Molotov sootuks inimlikult.
„Hea küll, ma annan omast taskust, niipalju kui on,“ ütles Ollino nüüd.
