Aga Indrek vaikis. Sellepärast ütles direktor:
„Tähendab, tüdruk. Tüdruk teeb poisi ikka hulluks, seda pidage meeles. Sellepärast — tüdrukule mitte otsa vaadata, sest sellest on küll, et hulluks minna. Miks pidid kreeka nooredmehed uulitsal käima, silmad maas? Et tüdrukule mitte otsa vaadata ega hulluks minna, sellepärast. Tüdrukule ei tohi selja tagantki silma heita, sest seal on juuksepats ja puusad; neile ei tohi mitte silma heita, sest ka need ajavad hulluks. Nõnda on tüdrukud loodud. Aga härra Mauruse juures ei või vaene poiss hulluks minna. Siin kas maksa raha ja siis mine hulluks, või kui ei maksa, siis peab täis aru olema. Mõistate?“
Nõnda õpetas ja hoiatas direktor Indrekut isalikult. Aga juba järgmisel päeval pidi ta oma manitsusi kordama ja süvendama, sest saabus teade: Molotov põgenenud ühes oma naisõpilasega — oma linalakaga, kes kuulus linna jõukasse ringkonda. Alles nüüd taibati õieti, miks ta tahtis maksku mis maksab oma tundide tasu just tol päeval kätte saada.
„See inemine oli ometi hull,“ ütles härra Maurus Ollinole, kes püüdis direktorile vastu vaielda, lausudes:
„Ainult armunud, mitte hull. Kes võis küll seda uskuda, et Molotov nii hullusti armunud.“
„Armunud või hull, mis vahe on seal,“ naeratas härra Maurus elutargalt. Ja peaaegu pidi sellega nõus olema, sest kõik rääkisid hullumeelsuse tõestusena Molotovi kirjast, mille see saatnud „linalaka“ vanematele oma teo vabanduseks. Selles seisnud, et kuigi tema, tähendab, Molotov on sotsialist ja suur siga, ometi armastab ta nende tütart, sest sel olevat kuldsed silmad. Aga et nemad kui korralikud inimesed oma tütart temasugusele lontrusele poleks iialgi lubanud, siis tegi tema, mis tegema pidi, sest muud teha ei olnud; on ju nende tütar niisugune ingel, et tema peab teda jumaldama ja niisugune lontrus olema, nagu ta praegu ühes nende tütrega on.
531
