seda pead sa kui sõber teadma. Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: „Poiss, õpi rahaga ümber käima, siis saad teda, niipalju kui kulub, muidu mitte krossigi. Kui rahaasi sul selge, siis lärma kas või tudengitega tsweispenneril, nii et kõik näeksid, ka meil on koolitud poegi.“ Onu on nimelt kolesuur isamaalane, isamaa on temale kõik. Isamaa ja raha! Tema kinnitab alati: maksku, mis maksab, aga isamaad peab armastama. Kes isamaad ei armasta, ütleb ta, sellele vala kas täie või tühja õllepudeliga pähe, ükskõik. Minuga räägib ta ainult võõrast keelt, sest ta oli enne mõisavalitseja siin ja Venemaal, tönkab sellepärast deutsch und russisch. Onul on nimelt omad plaanid. Tema ütleb: „Iga matski peaks saksa keele kätte õppima. nii et saksad lõpuks arugi ei saa, kes mats ja kes saks. Kui siis matsi tütred lähevad saksa poistele ja matsi poisid kosivad saksa preilid, siis tuleb veresegamine ja meie kuum isamaaline veri muudab ka sakste vere isamaaliseks, nii et sakstest saavad eesti isamaalased. Niisugune on onu isamaaline plaan, kui ta räägib minuga saksa keelt. Aga mina ütlen talle alati, et kuis ma siis saan alati saksa keelt rääkida, kui mul pole alati raha ja kui ma pean elama seal, kus ma praegu elan. Ütle nüüd isegi, kuis peaks ma sinuga saksa keelt rääkima, kui sa seda keelt ei mõista ja kui ma söön ainult sealiha ja hapu kapsaid? Sellepärast ütlen ma onule: „Anna raha või ma räägin eesti keelt edasi, olen sunnitud rääkima.“ Aga tema: „Hakka enne tudengiks, siis annan. Pane Farbendeckel pähe, siis annan, sest siis usun, et armastad oma eesti isamaad, et oled isamaapoeg.“ Nõnda vaidleme alati, kui kokku saame. Nutikas pea, aga kole kitsi, raha ei anna… Näe, siin on Rüütli teine ots, siin pööravad tudengid õllekorvidega ümber. Nüüd lähme üle puusilla, siis näed ka seda…“
„Seda olen juba näind!“ vastas Indrek, kelle pea juba otsas huugas.
„Ei tee viga,“ vastas Tigapuu. „Vaata veel kord, sest nagu roomlased ütlesid: repetitio mater studiorum
