sisse, sest tänini olin ma ju teeselnud, nagu ei saaks ma midagi aru, ja nüüd korraga nagu ärevus ja hirm. Aga minu sümpaatia jäi üsna rahulikuks ja, kuna tema rääkis ja seletas, võitsin ka mina enesevalitsuse uuesti. Dr. R. ütles nimelt mind lohutades: „Soo, nüüd on siis käes, mis tulema pidi ja mida ma pikisilmi ootasin (ta ütles nimelt „pikisilmi“ ja see ehk oli ainuke tõsine sõna kogu selle aja jooksul, sest tema ootab vististi tõepoolest pikisilmi, et tuleks ometi kord lõpp). Organism on jõudu kogunud, kops pingutab ennast, surub mäda haavadest välja ja siis algab paranemine. See on haiguse harilik käik. Kord sünnib see ainult kiiremalt, kord aeglasemalt. See oleneb organismi vastupidavusest ja visadusest. Õieti on see temperamendi küsimus: kuumad talitavad kuumalt, s. t. ruttu ja energiliselt, külmad külmalt, tähendab, aeglaselt, nii et see on puht iseloomu küsimus. Teie kuulute minu kogemuste järele kuumavereliste hulka, sellest siis see tormine reaktsioon vaenlase rünnakule. Aga olge üsna mureta: kõik läheb nagu kord ja kohus, kõik läheb hästi. Ainult kannatust, pisut kannatust! Kuumaverelistega on mõnikord see häda, et nemad ei läbe kannatada, aga kannatus on tõsine elu algus ja suur kannatus on uue elu algus.“
Nõnda salvis ta mind magusa valega ja esimest korda elus tundsin, missugune imeline asi on vale. Ta on nii imeline, et kui teda poleks ilmas olemas, siis oleks pidanud ta välja mõtlema. Ja ma usun, et jumal ise on vale ilma loonud. Ta lõi tema ühes inimesega, sest muidu ei peaks see elule vastu. Ei suudaks! Ja teate, mis mina arvan! Isegi Kristus pidi maailmas mõnikord valetama, sest millega muuga võis ta inimest lohutada. Kunagi pole ma sellest seni aru saanud, pole seda aimanudki, aga nüüd mõistan. Te mõelge ometi, mis oleks sündinud, kui Dr. R. oleks mulle tõtt rääkinud. Kui ta oleks mulle otsa vaadanud ja öelnud: „See on lõpu hakatus. Kannatage veel pisut, siis olete surnud, üsna surnud.“ Isegi siis, kui ta selle juures oleks aknast välja vahtinud, oleks see olnud hirmus. Sest Teie
