tud, kui ma veel ei tundnud, et mind armastatakse; aga nüüd, kus ma seda tunnen, tahan ma, et mind armastataks niisugusena, nagu olen sellel pildil. Teile saadan ta tassikõrvade asemele, sest need on Teil vististi alles. Nüüd võite nad ära visata. Tassikõrvad olid algus, pilt on lõpp. Niisugune oli meie tutvus. Ma oleksin nii rõõmus, kui Te leiaksite, et lõpp on pisutki ilusam kui algus. Selles lootuses saadangi oma pildi. Mõtlesin pildile juurde lisada oma juukseloki, aga loobusin, sest mu juuksed on hirmsaks läinud: kleepuvad teised jõuetult pealuu külge, nagu oleksid nad millegagi võitud. Kole! Ma arvan, mu juuksed on juba surnud, sest mulle öeldi siin, et meie asutises surevad juuksed rutemini kui inimesed.
…Täna rääkis Dr. R. mulle mirdist ja loorist. See peab midagi tähendama, sest tema sõnad tähendavad ikka midagi. Aga tunnen selletagi, et käed kipuvad rinnale. Kui Te teaksite, milline koledus on Teile sellest kirjutada! Aga veel koledam on sellest mitte kirjutada, sellepärast teen seda. Andestage mulle see ja kõik muu. Mulle tundub, nagu oleksin ma Teile ainult haiget ja kurja teinud, ja see piinab mind vahel. Aga siis lohutun mõttega: kui ma tunnen, et mind võidakse armastada, et mind võidakse isegi peale surma armastada, ega ma siis nii halb ja kuri olegi. Eks ole nii?
…Viimaks ometi rääkisin neile tõtt, ütlesin, et ma polegi koju kirjutanud ja et ma omakseid näha ei taha. Teid ka mitte: mälestage mind, nagu olen pildil. Aga ma kardan, nad telegrafeerivad. Ükskõik! Miski ei muuda enam midagi. Kogu Teie veri ei suudaks mind enam aidata. Ei, ka see mitte! Nõnda on hea, nõnda on kõige parem ja kindlam. Paratamatus on ikka kõige parem ja kindlam.
…See on eelviimne kord, kus ma pliiatsi kätte võtan, nõnda arvan. Viimses kirjas ütlen Teile veel midagi, ütlen seda ainult sellepärast, et siis, kui seda
547
