…Täna olen ma õnnelik, täna olen ma peaaegu pööraselt õnnelik, sest mul on äkki suur ja püha tundmus, et mind võidakse armastada. Kas Te mõistate, mis see tähendab, kui nõnda tunda? Olete Teie kunagi midagi selletaolist tundnud? On Teil kunagi olnud niipalju usku iseendasse, et võisite seda tunda? Minul on täna. Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad — lõhn on lillede laul, eks? — ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisinatuke ikkagi. Kriipsukenegi! Sest kuis ka see armastus aastate jooksul väheneb, midagi jääb temast ometi järele. Aga paljuke on mulle siis vaja, kui olen juba surnud! Ja mida kauemini olen surnud, seda vähem on mulle vaja, sest milleks peaks seda nii hirmus palju armastama, kes juba niikaua hauas! Ah jaa! Pidin unustama! Kui tuleb kevad, siis müüvad tütarlapsed kivisilla juures lilli. Seal on mõnikord hulk lapsi, kes kõik pakuvad ja manguvad. Aga nende hulgas on üks — kõhnake, suurte tõsiste silmadega, mis hallid, peaaegu sinised — ja see ei mangu kunagi, see seisab ainult ja vaatab sulle otsa, nii et sa lähed ja ostad sõnalausumata. See on minu lillelaps — nõnda nimetasin ma teda eesti keeli. Mõistate? Lillelaps! Selle käest ostke Teie tuleval kevadel, sest mind ei ole enam, nii et ta ilma ostjata ei jääks. Kui tahate, võite talle öelda, et see laia kübaraga, valge looriga preili ei osta enam, vaid tema asemel ostan nüüd mina. Tema mäletab mind väga hästi, kui nõnda ütlete, sest tema oligi minu lillelaps.
…Dr. Rotbaum ütleb, et armastus teeb ilusaks, aga minu kohta see vististi ei käi, sest mina lähen päev-päevalt aina hirmsamaks. Teie ei tunneks mind äragi, kui ma Teile kuski vastu tuleksin. Te ei tunneks mind siiski, kui ma astuksin alla tuppa, kus te istute laua ääres. Ja et Te kunagi ei katsuks kujutella, milline ma praegu olen, saadan Teile oma pildi. See on siis teh-
