puudutada, kuis ta oli tahtnud öelda, et nüüd võib, nüüd võib küll. Aga Ramilda läks niisama, lehvitas käega ainult ukse vahelt. Nõnda läks ta. Tulevikus, kui võimalik, ei vaata Indrek sellepärast Ramilda pilti kunagi lausa, vaid ikka kustki vahelt — lauaklapi või ka kastikaane vahelt, nõnda on õige, nõnda on loomulik ja õige.
Nõnda mõtles Indrek, kui oli taskurätikuga sidunud oma püksisääre. Aga siis märkas ta, et männil, mille juurikal ta istub, on imelik sile põikloodis oks nagu väljasirutatud käsi, sõrmed laiali. Härra Mauruse käed on seda moodi. Aga seda oksa oleks ta nagu varemalt kusagil näinud, seda oksa ja seda mändi. Ah ja, õige! Vargamäe soos oli midagi selletaolist, võib-olla on praegugi veel, aga see seal oli palju väiksem, nii peenike, et ei kandnud inimest. Selle männi all seal oli sile ja lai mätas, kus kasvas linnulina, mille Indrek kitkus, sest ta tahtis mättale teha päikese kella: kaks pulka püsti, muud mitte midagi, nii et kui ühe pulga vari langeb teisele, siis on kell kaksteistkümmend. Rohkem ei olnud temale tarvis, sest siis võis loomadega lõunale minna. Päikesekell oli just selle oksa all, mis ei kandnud inimest, aga see oks siin pidi tingimata kandma. Lööb pisut kõikuma, kui inimene tema küljes ripuks, aga kannaks, katki ei praksataks. Indrek tõusis püsti ja sirutas käed oksa poole. Ei küündinud. Aga kui hüpata? Ta hüppas, aga sõrmedki ei puutunud. Siis tuli tal meelde männijuurikas ja ta astus sellele ning hüppas siis. Nüüd puutusid sõrmed oksa, aga kinni ei saanud. Ta hüppas uuesti, hüppas mitu korda ja kõigest jõust, nagu oleks see hirmus tähtis, kas ta saab korragi oksast kinni või ei saa. Aga sai viimaks ja nõnda ta seal rippuski nüüd maa ja taeva vahel, üks püksisäär seotud, teine sidumata. Ja kui ta nõnda rippus, tuli tal äkki imelik mõte. Indrek isegi nagu taipas, et see on pisut imelik mõte, sest ta käis nõnda: mis oleks, kui tema tahaks enda siia oksa riputada, ainult katseks, ainult üürikeseks ajaks; kas leiduks temal siis midagi, millega seda
