Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/553

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

teha? Mitte et tema tõsiselt, vaid lihtsalt niisama muidu, et näha, kas inimene võib seda teha, kui tal tuleks tahtmus. Ja tal tuli seal nõnda rippudes meelde, et temal ei ole midagi, millega katsetki teha, sest tal puudub püksirihm, puuduvad õiged püksikandmedki, on ainult mingisugune villane pael, kirju niisugune, vististi sukapael, mis täidab kandmete aset, käies poolpõiki üle selja. Aga see ei kannaks ei teda ega ühtegi teist. See on ka nii lühike, et kui siduda üks ots ümber selle jämeda oksa, siis pole teise otsaga enam midagi teha, tema ei ulatu millekski. Koer ehk võiks sealt hammastega kinni karata ja rippuda. Jah, koer küll, sest tal tuleb äkki meelde, et üks nende koer, kellele pandi nöör kaela, kargas hammastega sellest kinni ja hoidis nõnda end tüki aega, enne kui silmus sai kokku joosta. Indrek näeb praegu väga selgesti seda koera, kellel silmus kaelas ja kes kõigest jõust hoiab hammastega nöörist kinni. Ta laskis käed oksast lahti ja kukkus jalgupidi sügavasse lumme, sest mis mõte on nõnda rippuda, kui pole midagi, millega võiks teha õiget katsetki. Ta jäi tükiks ajaks sinnasamasse seisma, kuhu ta langes. Ja siis tuli tal meelde, et teine püksisäär alles sidumata, mispärast lumi puges uuesti saapasse. Uuesti istus ta männijuurikale ja tõmbas saapa jalast ning puhastas ta lumest. Siis pidas ta aru, millega siduda teine püksisäär. Kobas kätega taskuist, aga ei leidnud midagi. Tegi palituhõlmad lahti, avas ka kuuehõlmad ja vaatas mõlemate voodreid, aga need olid terved, sealt polnud midagi tõmmata. Aga siis tuli tal hea mõte: ta võttis taskurätiku teise sääre ümbert lahti ja käristas ta pooleks. „See on selle eest, et sa mineval kevadel ei lasknud Ramildat mulle kätt anda,“ lausus ta endamisi. „Sina olid see, kes seisis oma mustusega meie kahe vahel, ja nüüd käristan mina su lõhki, nagu käristati kord riie pühama paiga ees. Mäletad millal? Siis, kui Kristus suri ristipuus, seda pea meeles. Ja nüüd on sinu käes kord, sest jälle on keegi surnud. Mõistad sa, kärisenud roojane rätik, et keegi on jälle surnud?

553