talle nii imelik ja uus, et ta muutus otse sambaks. Öösi oli vaimustus ja rahuldus, nüüd piinlikkus ja häbi!
„Lugege,“ käskis direktor äkki jõhkralt, „meie ootame.“
„Ei,“ vastas Indrek kindlasti ja astus paar sammu lauast eemale.
„Siis lugege teie, härra Ollino, sest meie kõik tahame ometi teada, mida kirjutab meie pikk Paas.“
Ollino võttis lehe ja luges:
„Sinu päevad on loetud…“
„Kes on see sinu?“ küsis direktor vahele.
„See on Jehoova,“ ütles Ollino.
„Tähendab, jumal,“ seletas direktor. „Seda peame meeles. Ja nüüd palun edasi.“
„Sinu päevad on loetud,“ algas Ollino uuesti. „Olid saurused, aga siis tuli inimene ja nüüd ei ole enam ühtegi saurust. On inimene, aga varsti tuleb üliinimene. Oli püha härg, aga siis tuli Zeus ja püha härga ei ole enam. Härgi on küll, aga nende pühadus on läinud. Oli Zeus, aga siis tuli Jehoova ja Zeusi pole teps enam. Oli Jehoova, aga siis tuli teadus ja nüüd küsin ma: kus on Jehoova? Ning vastan: ta on läinud sauruste teed. Kuulge seda, Eestimaa mehed ja naised ning isamaa pojad…“
„Sellest aitab,“ ütles direktor vahele. „Ja nüüd see teine koht.“
Teise kohana oli märgitud eespool toodud katkend. Kui Ollino oli ka selle lugenud, astus direktor Indreku ette ja küsis:
„Olete teie seda kirjutanud?“
Indrek kõhkles vastusega.
„Ma küsin: olete teie selle kirjutanud?“ kordas direktor.
„Mina,“ vastas Indrek nüüd.
565
