„Teie olete hull!“ karjus direktor tulises vihas ja tema käsi laksatas Indrekule vastu nägu. See sündis nii äkki ja ootamata, et Indrek ei jõudnud ennast ei kaitsta ega ka teole teoga vastata, sest tema mõtted viibisid kuski mujal, nagu viimasel ajal harilikult ikka. Aga nüüd looris silmi üürikeseks nagu sinetav udu ja siis tuikas peaajus mõte: „Seda kätt ma tunnen, seda imelikult pehmet kummikätt. See on härra Mauruse käsi.“ See kõik vältas ainult silmapilgu, aga sellest jätkus, et Ollino jõudis asuda Indreku ja direktori vahele. Ja kui Indrek nüüd nagu mõttetult tõstis oma parema käe, haaras Ollino sellest kinni, vajutas ta maha ja ütles rahuliku kindlusega: „Käed rahu!“ Nõnda jäigi Indrek kõigi ette seisma õhetava palgega. Ta oli hiljaks jäänud, nagu tänini elus ikka. Härra Maurus aga ajas sama käe sõrmed, millega ta Indrekut löönud, harakile, vehkis nendega iseenda silmade ees, vahtis üle prillide teiste õpilaste poole ja karjus:
„See mees on püsti hull! See on esimene päris hull härra Mauruse ausas ja kõrralikus majas. On olnud küll poolhulle, aga see on täishull. Tema nimi on Indrek Paas. Matemaatika on temal null ja ise on ta hull. Aga härra Maurusele, pühale härjale ja Jehoovale hakkab ta vastu. Tema tahab kuulsaks saada, tema tahab Eestimaal jumala tapmisega kuulsaks saada. Mõistate? Esimene jumala mõrtsukas. Selle asemel oleks võinud ta kuradi maha lüüa. Aga ei, kuradit ta ei puutu, vaid kohe jumala kallale, nagu ei pääseks ta muidu kuradile ligi, enne peab jumala eest maha võtma. Paas tahab ka härra Mauruse kuulsaks teha, sest inspektor loeb varsti vene keeles, et härra Mauruse esimese järgu õppeasutuses tapetakse jumalaid, tapjaks pikk Paas. Aga härra Maurus ei taha jumala tapmisega kuulsaks saada, sest tema teab, et ta ei saa jumala vastu. Härra Maurus on vana, tema teab. Aga Paas on pikk ja loll kui sikk, tema ei tea. Tema loodab oma suure pikkuse peale nagu see vilistide mehemürakas, kelle väike Taavet maha lõi. Härra Maurus teab: jumal ütleb inspektorile, inspektor direktorile, direktor
