sadas kui vihma kokku. Õnneks kõlises samal silmapilgul kell ja Ollino käratas poistele:
„Sööma! Silmapilk! Et ma ainustki nägu enam ei näe!“
Nõnda olid nad varsti kahekesi ja läksid klassi, kus pidi lamama mahalöödud Tigapuu. Aga see istus juba pingil, just seal, kus puudus klapp, ja pühkis näolt verd.
„Hoidke uks kinni, et keegi sisse ei pääse,“ ütles Ollino Indrekule.
„Kuradi tõbras, lõi teine lauaklapiga pähe, selle katkisega,“ vandus Tigapuu. „Olen vanale küll öelnd, et lauad peaks laskma ära parandada muidu võib õnnetus juhtuda, seal ta nüüd on. See, siga, ei oska ju veel õieti kakelda, kohe klapiga. Ja vist serviti, sest muidu minu pea ei karda…“
Kuuldes Tigapuud nõnda rääkivat, kui Ollino tema vigastust vaatles, kadus Indrekul hiljutine hirm ja haledus jäljetult ja tal tõusis tundmus, et ta võiks Tigapuule ka tulevikus millegagi pähe valada, kui aga oleks paras juht. Aga samal silmapilgul välgatas mälestuses kuski kaugel haljas kartulipõld ja seal aietas maas värskel mullal keegi vana naine ning eemal seisis mingisugune mossitav poiss — suur ja tugev, suurem ja tugevam kui Indrek.
„Minge kastke see pesuköögis külma veega märjaks,“ ütles Ollino ja pistis Indrekule oma taskuräti pihku. Nõnda hajus kauge nägemus ja algas jällegi tegelik elu. „Ruttu!“ hüüdis Ollino talle järele, lisades juurde: „Ja mitte kellelegi sõna, mõistate!“
„Mõistan!“ vastas Indrek ja ruttas mööda koridori pesuköögi poole. Aga seal ootas teda Lible paari teisega, kes kõik põlesid uudishimus.
„Mis seal on?“ pärisid nad. „Kellega see on? Milleks see rätik?“
„Et küsijal suu siduda,“ vastas Indrek ja ruttas tagasi.
„Suur loll!“ hüüdsid poisid talle järele.
Klassis uuris Ollino Tigapuu pead.
„No mis on?“ küsis see.
83
