„Tõepoolest vist pisut serviti läind,“ arvas Ollino. „Pikk punane triip.“
„Seda ma arvasin kohe, sest ega lapiti mind nõnda maha võta,“ ütles Tigapuu. Indrekut nähes ütles ta: „Tola, siis kohe serviti. Ega see ometi oina pealuu ole. Sa ei mõista ka põrmugi nalja.“
Härra Ollino püsis sootuks rahulikuna, nagu oleks tegemist päris hariliku asjaga. Ainult, kui ta oma valkjate, kivinenud silmadega Indrekule otsa vaatas, oleks seal nagu midagi pisut helkinud. Ja Indrekule tundus, nagu polekski see helk väga halb. Ta mõtles nagu midagi öelda, aga samal silmapilgul kisti uks lahti ja direktor astus sisse. Nähtavasti oli talle juba sõna viidud.
„Mis siin on?“ küsis ta Ollinolt.
„Pole midagi,“ vastas see rahulikult. „Paas ja Tigapuu hullasid ja Tigapuu kukkus oma pea vastu lauaserva veriseks, muud midagi. Tühine asi, väike kriimustus.“
Aga direktorit see seletus ei rahuldanud, ta nõudis täiendavaid teateid. Need andis Tigapuu niisuguse täpsuse ja tõenäolisusega, et direktor pidi teesklema, nagu usuks ta, mis räägitakse. Aga kui tunnid olid juba alanud, kutsuti Indrek klassist välja direktori juurde.
„Teie olete ainuke aus inemine, kes mulle tõtt räägib,“ algas härra Maurus. „Teised kõik valetavad. Ka härra Ollino valetab, tema ka; ainult tema teeb seda hea pärast, ainult hea pärast. Sellepärast ütelge nüüd teie mulle, mis teil hommikul Tigapuuga oli, sest et teil tõesti midagi oli, seda teab härra Maurus päris kindlasti. Kuidas sai Tigapuu pea veriseks?“
Indreku süda lõi värisema. Mitte et ta oleks kartnud oma tegu üles tunnistada ja, kui vaja, selle eest ka karistust kanda, vaid hoopis midagi muud valdas tema meeli. Kui Ollino ja Tigapuu hoiduvad ehk tõepoolest kokku ja varjavad vana eest sündmuse tõsist käiku ning kui tema ta ometi välja lobiseb, milleks peab siis seda nimetama? Kas ei ole see tõesti juba pisut keelekandmine või peaaegu nuuskimine, nagu teeb seda
