„Et minule võidakse külge lüüa?“ küsis Karin.
„Jah, et sulle oleks külge löödud Köögertalide juurde sobitamiseks,“ vastas Indrek. „See oleks loomuvastane. Sest loomulik oleks, et sa ei läheks sinna isegi siis, kui sind tõepoolest kutsutaks.“
„Suurepärane!“ hüüdis Karin. „Kogu aeg annad ise minule nõu, kuis ma sinna pääseksin, ja nüüd korraga — ei pea üldse minema. Aga miks siis mitte, heldene taevas?!“
„Selleks on vähemalt sinul kaks põhjust: esiteks, Köögertal tegi täie teadmisega sinu isa puupaljaks ja teiseks pole enam eriline au Köögertalidega läbi käia, sest kuigi peaaegu kõik, alates kas või ministrist ja lõpetades mõne põrandaaluse kommunisti ja pätiga, salajas imetlevad ja kadestavad, kui uskumatult hästi Köögertal on osanud kõigile külge teha, ometi ei söanda keegi avalikult oma imetlust avaldada. Ainult ühte ütlen ma: Köögertal on suur eeskuju, temale järgneb varsti teisi, sest kõik tahavad nagu temagi kedagi puupaljaks teha, nagu on seda praegu sinu isa või mõni teine.“
„Sa oled lihtsalt kurat!“ hüüdis Karin. „Esteks vaikid sa ja alles nüüd, kui mulle Köögertalide uksed juba lahti, avad mulle oma registrid. Aga mina ei hooli sinu targutustest. Mis on minul tegemist isaga ja tema asjadega? Tema elab omaette, mina omaette. Köögertal tegi tema paljaks, aga minule pole ta midagi teinud.“
„Kuis nii?“ küsis Indrek imestunult. „Sul on ju obligatsioon majal, kas see pole Köögertali tehtud või mis? Või pole see mõnisada tuhat raha? Tead, halval korral võib see summa kaela murda. Maja võidakse ära müüa ja pealegi veel saiaraha eest, nagu see juba mõnega sündinud.“
„Sa oled elus saatan!“ karjus Karin. „Nüüd sa hakkad mind ka obligatsiooniga hirmutama.“
„Ma ei hirmuta. Ma ainult tuletan meelde, et sul pole mingit erilist põhjust Köögertalide juurde kippumiseks. Ennem hoia eemale, sest nagu ma ütlesin, ega seal sellega jää.“
