„Sa arvad, et nad lähevad lõpuks tõesti pankrotti?“ küsis Karin. „Raiskab siis see vanamoor tõesti niipalju oma kunsti ja kunstnikkude peale?“
„Vaata, vaata, mis sinagi juba tead,“ imestus Indrek.
„Näe, tean jah,“ vastas Karin jonnakalt.
„Aga see on vististe tühine asi,“ arvas Indrek. „Räägitakse, et vanamees ise spekuleerib edasi, mingisugused suured operatsioonid venelastega, ja selleks tekivad majadele obligatsioonid. Need on muidugi hoopis teistsugused summad, kui kunsti ja kunstnike peale kulutatud raasukesed. Köögertalide eesti kunst ja kunstnik on esiotsa üsna odav; kõhutäis süüa, peatäis juua, ülikond riideid, paar kingi ning pisut taskuraha — sellest aitab. Majaproua Pariisist tellitud kleidihinnaga võib kolm kunstnikku aasta otsa priil lobil hoida.“
„Issand jumal!“ ohkas Karin. „Sa kallad kõik nagu virtsaveega üle.“
„Kust sa selle võtad?“ küsis Indrek.
„Sa peaks kuulma, kui ilusasti Mägar kunstist räägib,“ ütles Karin.
„Olen kuulnud,“ vastas Indrek. „Aga ta ju maalib veel ilusamini.“
„Sa ütled seda nii, nagu oleks sul jällegi mõni tagamõte,“ rääkis Karin. „Sina üldse ei räägi midagi otsekoheselt, nagu teised inimesed. Nagu nende Köögertalidegagi — kord nii, kord naa. Mis ma siis nüüd pean tegema? Pean ma minema või ei? Aga ma lähen ikkagi. Ja tead, milleks? Ma katsun nõnda teha, et Köögertal isa kohtusse ei kaebaks. Muidu ta kaebab, ma tean, mulle öeldi. Ja siis on mul veel teine plaan, aga seda ma sulle ei ütle, sest see ei puutu sinusse, vaid on minu eraasi.“
See eraasi tekkis Karini peas alles praegu Indrekuga vesteldes. Nimelt: kui eesti kunst ja kunstnik on nii odav, nagu Indrek seda ütleb, kas ei võiks siis ka tema, Karin, selle heaks midagi teha? Kas ei võiks asja nõnda seada, et ka tema majas liiguksid kunstnikud sisse ja välja, nii et võiks oma kõrvaga kuulda, mis nad
