Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/132

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

olla ka iseennast, sest nemad mõlemad olid üksi? Nemad olid ehk mõlemad tol korral paha peal, mitte ainult tema, Indrek, kes kandis oma himuesemeid märjas mütsilotis. Jajah, lausus Indrek lõpuks, nagu virgudes endamisi, inimene ei pea üksi olema, sest siis tulevad tal hullud mõtted ja himudki. Ilmalunastajad ja targad ongi ehk ainult selleks otsinud üksindust, et nõnda süveneda kogu inimsoo kurjadesse himudesse — et laskuda alla sinnamaale, kus võib südamerahus öelda: laske lapsukesed minu juurde tulla. Ja muidugi — lapsukesed, sest neis pole ärganud veel hea ja kurjuse, tõe ja õiguse vanne.

Kerge värin läbis kogu Indreku keha. Oli see külmast või tema oma mõtteist? Miks tärkavad temas praegu sellised mõtted ja miks elustuvad mälestused? On see mõni eeltähendus Meleski või tema enda suhtes? Võib mõte või mälestus üldse olla eeltähenduseks? Ka hiired ja rotid, kui Indrek ise nad tapnud mürgiga? Naeruväärt! Mis puutuvad siia rotid, Indrek või Melesk, see on iseasi. Aga kui puutub Indrek, miks siis ka mitte rotid, kui tema nad tapnud? Tõepoolest, miks mitte?! Sest kõik puutub ju kõigesse. Kõik!

Aga mis tähendab õieti see kõik? Hea küll, võtame iseendid, lähemad omaksed, sõbrad, tuttavad, võhivõõrad, kõik inimesed, ka need, keda me pole kunagi näinud ja kellest me pole kunagi midagi kuulnud, nii et meil pole neist vähematki aimu; võtame loomad ja looduse, mis meid ümbritseb, võtame ka need loomad ja looduse, mis pole meid kunagi ümbritsenud; võtame kogu maakera kõigega, mis temal on elavat ja elutut; võtame teda ümbritseva õhustiku kõigi tema tormide, sadude ja kõuemürinatega, võtame ka päikese, kuu ja kõik need lugematud säravad maailmad, mis ümbritsevad meid, võtame kogu selle arusaamatu ja seletamatu kupatise ja ütleme: sellest kõigest oleneb kogu inimsoo ja ka iga üksiku inimese saatus, sest kõik on kuidagi kõigega seotud, nii et miski ei pääse millestki, ka inimene mitte, olgu ta elav või surnud. Nõus, tehtud, olgu nii, kiidab Indrek iseendale järele, aga kas siis

132