mist. Sellest nähtust eit teatas siinsamas ka vanamehele, öeldes salapäraselt:
„Ei tea, mis hea asja see peremees sinna prügikasti mattis.“
„Kuhu prügikasti?“ küsis vanamees, nagu ei saaks ta enam lihtsamastki asjast oma suure õnnetuse pärast aru.
„Meie oma prügikasti, kuhu siis mujale,“ vastas eit.
„See ehk oli keegi teine, mitte peremees ise,“ arvas vanamees.
„Ega ma pime ole, et ma ei tunne oma peremeestki,“ vaidles eit vastu.
„Mitte sina pole pime, vaid väljas on pime,“ ütles vanamees.
Aga eit tõusis akna kõrvalt ja ütles:
„Ma lähen õige vaatan, mis see on, mis ta sinna pani.“
„Kui see oli tõesti peremees ise, kes käis prügikastil, siis ära mine,“ keelas vanamees.
„Miks siis mitte?“ küsis eit vastu, keda kihutas uudishimu.
„Sellepärast, et oleks keegi teine, siis oleks teine asi, et aga peremees ise, siis seisa parem eemal, ära puutu. Kui hakatakse prügikasti tühendama, mine seisa siis juures ja vaata, sest siis oled sa kõrvaline isik, asi ei puutu sinusse, vaid prügivedajasse…“
„Armas jumal!“ hüüdis eit, „millal sellest siis asja saab, prügikasti tühjendatakse paari kuu tagant kord.“
„Ja sul nii väga põleb selle valge asja järele nüüd?“ küsis vanamees. „Ei või enam põrmugi kannatada, mis?“
„Meie oleme ju kojarahvas ja peame teadma, mis majas sünnib,“ ütles eit, võttes oma inimliku nõrkuse kilbiks ametikohused.
„Minu pärast lasku peremees ise oma maja kas või õhku, see ei puutu minusse õhkagi!“ hüüdis kojamees ja lisas nagu meeleheitel käega lüües juurde: „Ja ehk olekski nüüd parem, kui me ühes prügikasti ja kogu selle kupatusega vastu taevast lendaks. Elu läheb sest
