Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/136

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

saadik, kus änam sõda ei ole, päevpäevalt aina sitemaks ja et uut sõda oodata, selleks olen mina liig vana.“

„Küllap elame ilma sõjatagi,“ arvas eit ja asutas välja minema.

„Ainult kui saaks teada, mis valge asja see peremees sinna prügikasti peitis,“ nöökas vanamees ja lisas tõsiselt: „Ma ütlen sulle veel kord, eit, jäta peremees ja tema prügikast rahule.“

„Pole sinu asi, vanamees,“ ütles eit nüüd; „sina vaata, kust sa uue tööotsa kätte saad, et me nälga ei sure, mina valvan, et hoovil ja prügikastis kõik korras oleks, muidu võime peavarjust ilma jääda.“

Ütles ja läks keldrikorterist pimedale hoovile. Siin ta seisis alguses tükk aega läve ees liikumatult paigal kikis kõrvul. Rätikugi lükkas ta kõrvadelt ära, et oleks paremini kuulda. Ja kui kõrvad ka siis midagi ei tabanud, läks ta aia äärde, mis jaotas hoovi kaheks, ühe poole peremehele, teise üürnikele. Avas isegi aiavärava ja läks tasahilju pererahva hoovile, tuli sealt tagasi, astus väravast välja tänavale ja vaatas ringi. Kuski polnud midagi kahtlast näha — peremees oli jäljetult kadunud. Alles nüüd kojamadam söandas minna prügikasti juurde, et selle kaant kergitada ja vana luuavarrega roisus torkida ja sorida. Ja ennäe, ta leidiski valge pakikese, mida ta hiljuti näinud peremehe käes. Aga just samal silmapilgul tuli tal imelik mõte ja kartus: mis siis, kui peremees seisab praegu ülal pimedas toas, nagu seisid nemad esiteks allgi, ja vahib sealt hoovile ning näeb, kuidas tema, kojanaine, tahab näpata valget pakki. Eide hirm oli üürikeseks nii suur, et ta laskis kastikaane kinni ja jäi üles peremehe toa akna poole vahtima, mis seisis teiste kõrval pimedana. Tähendab, tema, kojamadami kartus võib ometi põhjendatud olla ja siis ei puudu kuigi palju, et nad kaotavad oma kojarahvakoha samuti päeva pealt, nagu vanamees kaotas täna oma teenistusegi. Parem on parem, mõtles kojamadam ja läks aru pidades hooviväravale. Aga kui ta seal nõnda seisis ja tänavale vahtis, märkas ta äkki, et peremees välgatab tulles uulitsanurgal laterna valguses. Nüüd jooksis eit, niipalju kui

136