ümbrusega. Alguses tundus see nii ilusana, liiatigi et Indrekul oli nii raske omal jõul unustada läinud aegade pettumusi ja vapustusi, mis jätsid nagu kustumatud jäljed. Talle kangastub tema praeguse elu algus kõik nii selgesti — veel selgemalt, kui see oli tõeliselt. Ta näeb ja kuuleb oma esimest kõnelust Kariniga, nagu sünniks see alles praegu.
„Ma tahaksin ühegi inimese ilmas õnnelikuks teha,“ kõlab Karini hääl.
„Kuidas te mõtlete sellega toime tulla?“ küsib Indrek.
„Ma ei tea,“ vastab Karin, „aga mulle tundub, et pole maailmas suuremat õnne kui jagada õnne.“
„Te olete egoist, preili,“ ütleb Indrek nüüd naeratades.
„Kuis nii?!“ hüüab Karin imestunult ja haavunult.
„Et saavutada iseendale suurimat õnne, ainult selleks ju mõtlete õnne jagada teistele,“ seletab Indrek.
„Teie pöörate kõik pahupidi!“ hüüab Karin.
„Võib olla,“ vastab Indrek. „Aga kui te nii väga tahate inimestele õnne anda, siis on see praegu nii kerge: minge sõjaväljale halastajaõeks, seal jätkub tööd teile ja võib-olla kõigile naistele.“
„Ma ei kannata verd, käisin tapamajas proovimas,“ seletab Karin.
„Seal on ju loomaveri, mitte inimeste,“ vaidleb Indrek vastu.
„Te olete kuri inimene,“ ütleb Karin nüüd ja vaatab Indrekule oma hallide silmadega peaaegu nukralt otsa. Aga siis pöörab ta pilgu nagu häbelikult kõrvale ja lausub hoopis vaikselt: „Võib olla ka, et olete ainult õnnetu.“
Nüüd ei vasta Indrek enam midagi ja nad kõnnivad vaikides teineteise kõrval. Indrek tunneb ainult vahetevahel Karini uurivat pilku endal ja millegipärast meenub talle Kristi, kelle haavade kohta millalgi teinud pilkavaid tähendusi ka Karin. Aga Indrek ei pane seda talle enam pahaks, sest võib-olla tegi ta seda ainult sellepärast, et ta oli Kristi õnnele kade. Jah, Kristi õnnele! Ning äkki ta näeb tema haavaarme sää-
