„Teie pöörate kõik rumaluseks.“
„Ei, preili, minul on õigus, sest miks teie muidu pöörate silmad kõrvale, kui räägite kõige suuremast õnnest,“ seletab Indrek.
„Nüüd olete juba häbematu,“ ütleb Karin.
„Ja teie häbenete oma suurima õnne pärast, nii et kõrvalestadki punetavad,“ vastab Indrek.
Aga järgmisel silmapilgul ta kahetses oma üleannetuid sõnu, sest kui Karin pööras oma silmad tema poole, voolasid neist pisarad. See muutis Indreku natukeseks ajaks keeletuks. Siis aga sai ta meel härdaks, ta puutus korraks Karini kätt ja ütles:
„Preili, andke andeks, aga ma ei tahtnud suurimat õnne nimetada, sest see tähendab surma.“
Nüüd vaatas Karin talle oma märgade silmadega nagu etteheitvalt otsa ja vastas:
„Kui surm, siis surm, mis sest, ainult et aga oleks suurim õnn.“
„Suurim õnn on armastus,“ ütles Indrek nüüd.
„Ja see tähendab surma?“ küsis Karin.
„Jah, kui ta on suur,“ vastas Indrek.
„Kui ometi oleks nii suur armastus, et tuleks surm!“ ohkas Karin.
„Sõda on teil närvidesse hakanud,“ arvas Indrek. „Treite seal asju, millega külvatakse surma, sellest see kõik. Kui te minu asemel peaksite ainult raamatuid, siis ei unistaks te kunagi surmast ega armastusest.“
„Nii et teie olete ühe kui teise vastu kindlustatud?“ küsis Karin.
„Seda mitte,“ vastas Indrek, „sest ma ei pea ju ainult raamatuid, vaid kõnelen näiteks ka teiega. Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu…“
„See oleks?“ küsis Karin uudishimulikult.
„Abielu,“ vastas Indrek.
„Nüüd räägite jällegi rumalust,“ ütles Karin nagu pettunult.
„Ei sugugi,“ vaidles Indrek vastu. „Abielu pistab surmale nina alla lapsed ja nii suurt armastust ei ole-
