vat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu.“
„Nõnda võib iga inimese jaburaks ajada,“ ütles Karin, „aga mind mitte, sest mina tean ja tunnen, et abielu võib ka teissugune olla.“
„Kas te ei taha, preili, siis minu naiseks saada?“ küsis Indrek nüüd.
See tuli Karinile praegusel hetkel nii ootamata, ja kogu avaldusviis tundus nii võimatuna, et tal tõusid silmad uuesti vett täis ja ta vastas millestki aru andmata:
„Teie olete tõepoolest arust ära!“
„Andke andeks, preili, ka minusse on vist sõda ja veri hakanud!“ ütles Indrek ja lahkus Karini kõrvalt.
See rabas neidu veel hullemini, kui noormehe ootamatud sõnad. Ta läks üksipäinis mööda kõnniteed ja ei saanud pisaraist kuidagi võitu. Ta oli ju lootnud, et täna viib ta Indrekuga asjad ühele poole, aga nüüd oli kõik pahupidi pöördunud.
Seda ja kõike muud, mis nüüd järgnes, mäletas Indrek täna siin laua ääres istudes oma minevikuna. Niipalju oli selles temale arusaamatut, millele ta ei leidnud seletust tänapäevgi. Eelkõige: milleks Karin abiellus just temaga? Tema, Indrek, polnud talle kuidagi õige paarimees. Rumalusest? Vaevalt. Ta oleks võinud parema partii teha, nagu isagi talle soovitas, aga ei teinud. Nagu oleks ta kannatanud mingi atavistliku tundmatu kompleksi käes. Kord oli ju ehk Karinil põhjust Indrekule silma heita, nimelt plikana oma isa vürtspoes, kui Indrekut looris peaaegu üliõpilase ja revolutsionääri aupaiste, aga nende abiellumise ajaks oli see kõik kustunud. Kristigi nimi, mida tol ajal seoti Indreku omaga, oli ununud. Või hoidsid need minevikuvarjud tõesti ikka veel Karini hinge? Aga tema isa oli ju mineviku oma ümbert maha raputanud, ainult oma paksust kehast polnud ta lahti saanud. Selleks puudus tal õieti tahegi, sest mis vürtspoodnikule liig, see suurärimehele paras. Nõnda arvas Vesiroos, sest tema pidas end juba suurärimeheks. Oma
