Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/211

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Hea küll, ma kuulan rahulikult ja panen tähele,“ lubas Indrek.

„Ma tahtsin sulle esteks just öelda, et muidugi olen mina kõiges see peasüüdlane, aga et natukene oled sina ka ikka süüdi,“ algas Karin oma seletust uuesti. „Sest oleks sina pisutki võtnud vaevaks minuga kui oma naisega arvestada, siis oleks sa kas või natukene mind võinud pettagi, et ometi teha seda, mis mulle nii väga meeldib. Ja sa tead, mind pole kuigi raske petta, sest ma usaldan sind sõna pealt. Temagi poleks võinud mind muidu nii kergesti petta, kui sina poleks mind alati õpetanud, et kunagi ei pea inimesi enne kelmiks ja petiseks pidama, kui nad pole midagi niisukest teinud. Kui sa oleks mulle alati öelnud, et kunagi ei tohi inimesi heast-paremast usaldada, sest igaühes võib istuda kelm ja petis, siis oleks olnud teine asi ja mina võib-olla poleks teda nii kergesti uskunud. Et aga sina alati ütled, inimesi peab usaldama, siis mina ka usaldasin, sest tema polnud mind tänini veel petnud. Peale selle iseenesestki mõista meeldis mulle, kui ta kiitis mu jalgu, sest jalad on praegu naisel peaasi, jalad ja see, mis ma esteks ütlesin — et pole sünnitand. Ja kui sa oleksid kuulnud ning näinud, millise õnnetu näoga ta rääkis omast abielust ja omast naisest: igavesti rase — tema ütles selle asemel käima peal — igavesti hädine, igavesti lapsed, laste rätikud, laste kisa ja nutt ning temast, kes on üksi, ei hooli keegi. Usu või ära usu, kallis Indrek, aga mina uskusin tema valu ja õnnetust, sest mina ise kannatasin oma abielus ja olin õnnetu — mõistad, olin, ütlen ma, nii et ära mõista mind võõriti. Ja siis mõtlesin ma, et kui meie kaks oleme oma abielus nii õnnetud ja kui ta nii väga tahab imetleda mu jalgu — ma istusin nimelt tiivanil, — et natukenegi olla õnnelik, mis sest siis õige nii väga on, liiatigi kuna ma tean, et mul tõepoolest vaja pole oma jalgu kellegi ees häbeneda. Nõnda me siis istusime seal ja tema võttis mul isegi kinga jalast. Ka seda lasksin ma veel sündida, sest ma arvasin, et sellest pole veel ühtigi, mul on ju sukk jalas ning pealegi veel tuliuus ning terve, just eelmisel päeval olin ostnud, esimene

211