sort väljamaa siidi. Nõnda võis ta ka minu labajalga imetleda ning ta ütles, et minu jalad olevat nagu kompvekid tema naise jalgade kõrval, sest sel olevat suured nükid ja igal pool konnasilmad, mõlemad jalad üleni täis, nagu külvatud. Siis ütlesin mina naerdes, et kui minu jalg on nagu kompvekk, siis suudelge teda, sest neid ei suudle juba ammugi enam keegi. Sellega mõtlesin ma muidugi sind ja see oli tõepoolest esimene suur rumalus, mis ma tegin. Oma mehest ei tohi võõrale mehele nõnda rääkida, sest see on abielusaladuste avaldamine, mis pole aga ilus ega õige, sest abielu on püha ja sakrament, nagu ütlevad kõik. Nii et selles olen ma tõesti sinu ees, armas mees, süüdi. Aga sellest poleks ehk veel nii suurt lugu olnud, kui ma poleks ise naljaviluks oma jalga tema nina alla sirutanud. Mõistad, ainult naljaviluks, sest minul oli kõik ainult nali, kõik. Aga tema võttis seda tõsiselt, ma üsna ehmatasin kohe, kui tõsiselt tema seda kõike võttis. Ta hakkas mu jalga suure hooga suudlema, labajalast peale ja ikka kõrgemale. Ma mõtlesin, et küllap näeme, kui kõrgele sa julged minna, kui ma ise lahtiste silmadega pealt vaatan, aga tema ei teinud sellest väljagi ning siis ütlesin mina, et küll, aitab juba sellest hullamisest, sest ega me enam lapsed ole, aga tema ei võtnud seda kuuldavakski ja varsti oli ta sealmaal, et ma mõtlesin, nüüd oleks häbi veel midagi öelda või teha. Ja nõnda see tuligi kõik.“
„Karin, sa oled väärt, et ma su kui konna maha lööks ja jalgupidi aia taha viskaks,“ ütles Indrek üsna vaikselt, aga tema keha vapustasid mingisugused kramplikud tõmbed, nagu valdaks teda tumm nuuksumine.
„Aga miks sa ei löö siis?“ küsis Karin üsna lihtsalt, nagu oleks ta sellega nõus.
„Sellepärast, et tapsin kord oma ema ja ei taha ka oma laste ema tappa,“ vastas Indrek, kuna tal endal nagu alles nüüd täies suuruses mõistetavaks sai, mis ta millalgi meeletul silmapilgul teinud.
Karin hakkas nutma. Ta nuttis kaua ja lootusetult, ise kõveras ja kägaras vastu Indrekut, kes ei lii-
