kes juba ammugi ei pannud seda tähele, millest rääkis Indrek. Karin mõtles oma mõtteid, üsna maisi ja lihtsaid mõtteid.
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses. „Kes kellest? Jumal Kristusest, Kristus jumalast või jumal maailmast? Kellest peab kedagi lahutama?“
„Halastaja ja armuline taevas!“ hüüdis Karin. „Et sul ometi kord need rumalad naljad läilaks ei lähe! Itam Kittyst muidugi — miks ta ei lahuta end?“
„Ah nõnda!“ lausus Indrek. „Itam Kittyst, tähendab. Pole põhjust, see on see põhjus. Poeg omaks võetud ja sellena mahagi maetud. Muud tõendused puuduvad. Pealegi, Kitty nõuab maja ja aia kõrvale veel midagi, sest millest ta peaks siis oma lumipalees elama. Itam kalkuleerib. Naine on ka ainult kalkulatsioon ja et naiste hind ilmaturul üldiselt langenud, siis Itam põlgab tingimusi kalliks, nii et härjanali võib edasi kesta…“
Aga Karinile ei teinud see härjanali põrmugi nalja. Tema mõtles üsna tõsiselt: tähendab pettus, kõik paljas pettus. Ja mina, rumal, uskusin. Millal saan ma küll targaks! Millal saan ma sama targaks nagu Kitty ja teised!
Aga Indrekule vastas ta:
„Kuidas sa küll kõik ära hävitad! Kõik ilusa! Ma ei taha enam selle pildi peale mõeldagi,“ veel vähem teda näha.
„Mis parata, kui tõde on nii inetu,“ vastas Indrek alistunult.
„Sina ise oled inetu!“ hüüdis Karin. „Sina ja su tõed.“
Ja nüüd läksid nad vaikides mööda tühje ja kõmavaid tänavaid ühise kodu poole, mõlemad nukrad ja peaaegu pettunud.
