Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/275

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XXV.

Viimase aja sündmused ja niinimetatud tõed, millega Karin nagu mingisuguses nõiakeerus kokku puutunud, tegid tema sisemuses laastavat tööd. Kõik, mis pakkus varemalt natukenegi pidet, lõi logisema. Usust polnud tal kunagi suuremat tuge olnud ja seegi natukene, mis tal oli, kadus sõja- ja revolutsioonipäevil. Aga ka abielu oli oma osa nõudnud. Indrek oma alaliste juurdlustega õõnistas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. Indrek ise jäi nagu sellest hävingust puutumata. Kõigest juurdlusest ja kahtlusest hoolimata temal oli omal mingisugune vankumatu alus, millel ta püsis kõikumatult. Kui Karin temalt nõudis, öelgu ometi kord selge sõnaga, mis on see, millega tema endiselt edasi elab, kui ta ise aina laastab ja hävitab, siis ei saanud Indrek lihtsalt aru, millest Karin rääkis, sest tema, Indrek, ei mõtlevat üldse laastamisele ega hävitamisele. Nõnda seisid nad kõrvuti, üks ei mõistnud ühte ega teine teist või kuigi mõistsid, siis ei suutnud ei see ega teine oma kaaslast aidata. Indrek põikles üldse, eriti viimasel ajal, Karini küsimuste vastamisest kõrvale, öeldes, et abielu ei olevat ühiseks mõtlemiseks, vaid ühiseks elamiseks.

„Aga kuidas sa siis elad, kui sa ei mõtle?“ küsis Karin.

„O, suurepäraselt!“ hüüdis Indrek teatud imestlusega, millest Karin ei saanud põrmugi aru. „Vaata ometi loomi! Vaata kevadel liblikat! Arvad, et ta väga palju mõtleb, kui lendab ühes teise omataolisega? Aga vaata puid, rohtu, lilli! Arvad, et maikellukesel on väga sügavad mõtted ja et need sügavad mõtted lõhnavadki? Või lõhnavad temas peituvad magusad tund-

275