mest, oli kõndinud aia ääres ja tänavas hangedel ainult selleks, et märkida teivastel ja roigastel lume sulamise käiku, oli oodanud esimese kuldnoka vilet, esimese lõokese lõõritust, esimese kure kruuksumist, esimese metshane kaagatamist, esimese taevasiku mökitamist, esimese metsise laulu, esimest linavästrikku katuseharjal, sest see kõik tähendas kevade tulekut.
Veel praegugi Indrek talitas, nagu oleks ta alles väike poiss. Igal võimalikul juhul ta läks linnast välja vaatama, kus ja kuidas kevad annab kõige enne oma tulekust märku. Ta tundis sootuks omapärast rõõmu, kui nägi siin-seal esimesi haljaid rohulajukesi või pruunide pungade paisumist ja pakatamist, kui kuulis veeojakeste vulinat päikesepaistel või kui leidis kustki lume alt juba lausa vee. Elus nagu polnudki midagi ilusamat ja lohutavamat kui haljendama lööv maapind, lehtedega kattuv puiestik või võserik ja esimeste lindude häälitsemine, kes on tulnud tagasi kaugelt maalt.
Ükskord, kui Indrek kuulatas linna taga neid kaugelt tulnuid, sattus ta vastamisi Meleskiga, kes kõndis sellise näoilmega, nagu otsiks ta kadunud aegu. Indrekut nähes ta jäi sellele otsa vahtima, nagu seisaks tema ees mõni viirastus.
„Oled ikka sina ise või?“ küsis ta nagu umbusklikult.
„Aga kes siis?“ küsis Indrek vastu.
„Imelik,“ lausus Melesk nagu endamisi. „Saad sa sellest aru: just praegu mõtlen, et sinuga oleks vaja kokku saada, ja siinsamas sa seisadki minu ees. Otse õudne hakkab.“
„Eks ole,“ naeris Indrek. „Inimesel, eriti revolutsionääril hakkab alati õudne, kui reaalilmas leidub midagi sellist, mida mõtled. Niisugune mõte pole küllalt ideaalne ega revolutsionäärne, aga inimene armastab hirmsasti ideaalset ja revolutsionäärset. See on tema väärtuse küsimus.“
„Just väärtuse küsimus,“ kinnitas Melesk. „Aga tead sa, va vennas, mis ma sulle ütlen: mina kipun selles kahtlema.“
