„Milles nimelt?“ küsis Indrek. „Ideaalses ja revolutsionäärses?“
„Nende väärtuses,“ vastas Melesk ja istus mahalangenud puule päikesepaistele. „Istume pisut, puhkame jalgu, mis me ikka tammume või kuhu me nii väga tõttame,“ lisas ta nagu alistunult juurde.
„Mis siis sinuga on juhtunud?“ küsis Indrek ja istus Meleski kõrvale.
„Ei midagi,“ vastas Melesk. „Kevade vist, sest kevadeti on mind ka varemalt kahtlus purenud. Tuleb teine ei tea kust või millest, tunned ainult äkki, et kaotad kõigesse usu.“
„Kaotad usu,“ kordas Indrek nagu endamisi.
„Just nii: kaotad usu,“ kinnitas Melesk. „Kui aga sina arvad, et minusugune revolutsionäär ei peaks usust rääkima, siis sa eksid. Revolutsionäärid on meie päevil vist ainukesed õiged usklikud inimesed maailmas.“
„Kui arvestada nende julmust, siis peaks sul vististi õigus olema,“ vastas Indrek.
„Jätame julmuse,“ ütles Melesk leplikult, „seda on usutagi maailmas küll, sest vastasel korral peaks usku otsima ka looma-, taime- ja kiviriigistki.“
„See ehk olekski kõige õigem,“ arvas Indrek. „Sest kui jumal on kogu maailma loonud, miks andis ta siis õndsakstegeva usu ainult inimesele, mitte aga kõigele, mis häälitseb ja liigub? Armastab siis looja kogu suurt maailma vähem kui inimest, seda õelat ja ahnet kahejalgist putukat?“
„Nanah!“ lausus Melesk. „Sina kargad kohe kuule ja taevatähtedele, aga minu asi on üsna lihtne: olen pool eluiga olnud usklik revolutsionäär, kuid nüüd lööb minu usk kõikuma. Ei aita Marx ega tema vähemad vennad. Mida rohkem neid loen ja arutan, seda enam kahtlen. Lihtsalt ei tohi mõelda, muidu tuleb pagan teab mis.“
„Noh, siis ära ka mõtle,“ ütles Indrek. „Või arvad sina, et ainult revolutsiooniga on nõnda, et tema üle ei tohi pead murda? Ilmas on vist kõigega nõnda, et ei tohi mõelda, sest mõte tungib igal pool mõttetuseni. Peab lihtsalt elama ja töötama, ei muud midagi.“
