viis, kuidas ta seda tegi, ärritas Karinit pööraselt ja ta karjus peaaegu meeleheitel:
„Issand jumal! Mis võib-olla siin veel võib olla?! Teie saladus, teie pole rääkind, tähendab — härra ei või teada. On see nii või ei?“
„Võib olla küll, proua,“ vastas Tiina.
„Te olete idioot, mitte inimene!“ karjus Karin. „Ma lähen hulluks teie võib olla käes. Võib olla, võib olla! Midagi ei või olla, kui ei ole. Ja siin ei ole, mõistate? Teie pole rääkind, tähendab, ei ole — härra ei tea.“
„Jah proua, ma pole rääkind, tähendab, ei ole või ei mäleta,“ vastas Tiina.
Nüüd Karin kargas Tiina juurde, haaras tal käsivartest kõvasti kinni, vahtis talle meeletul pilgul otsa ja küsis lämmastatud häälel:
„Mis?! Ei mäleta? Tähendab, härra teab? Te olete ometi rääkind? Tiina, ma palun teid jumala keeli, halastage ometi kord minu peale ja rääkige tõtt, rääkige, nagu asi tõepoolest on, ma tõotan, et ma mitte ei pahanda, et ma ei ütle teile ainustki halba sõna. Ära ei aja teid ka mitte, jääge meile kas või eluotsani. Ma teen kõik, mis te soovite, päästke mind ainult sellest hirmsast teadmatuse ja kahtluse piinast.“
Aga nüüd Tiina silmad läksid uuesti märjaks, kui ta katsus Karinile vastu vaadata, ja ta ütles üsna kindlasti:
„Ei, proua, oma saladust ma rääkida ei või, sest see pole ainult minu saladus.“
„Kelle siis veel?!“ hüüdis Karin ja laskis Tiina käsivarred vabaks.
„Ka see on minu saladus,“ vastas Tiina.
„Te olete nõdrameelne oma saladustega!“ hüüdis Karin nüüd, aga varsti välgatas tal uus mõte ja ta ütles: „Hea küll, Tiina! Teie kinnitate, et minule ei või oma saladust öelda, sest see pole ainult teie saladus. Aga kas härrale võiksite, kui ta küsiks?“
„Ei,“ vastas Tiina mõtlemata ja lisas: „Praegu mitte.“
